Meediakaja

Meediakaja RSS

Linnateatri sügis 2013: "Skangpoomijad Vaarik ja Kalmet"

23.08.2013
Sõna- ja mõtteosavad Andrus Vaarik ja Henrik Kalmet astuvad kõigepealt üles 10-minuti näidendite lavastajatena Linnateatri hooaja avamisel ning seejärel tükis „Skangpoomijad“ (esietendub 29. oktoobril, lavastaja Andrus Vaarik). Paavo Piik vestles loovinimestega.

Vanameister Vaarik 1988. aastal Noorsooteatris esietendunud "Skangpoomijates" (Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiiv, fotograaf V. Tiik)
Vanameister Vaarik 1988. aastal Noorsooteatris esietendunud "Skangpoomijates" (Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiiv, fotograaf V. Tiik)

PP: Vaadates, kui paljud näitlejad pannakse lavastama, siis kas võib järeldada, et Eestis on praegu lavastajate põud? 

AV: Millal see pole nii olnud! Aga õnn paistab, terendab kaugelt. Kolm Eesti noormeest läksid viieks aastaks Leningradi teatriakadeemiasse režiid õppima. Nii et viis aastat käime veel perest peresse, anname vorsti kätte...
PP: Viis aastat on veel ikalduse aeg?
AV: Armuaeg... meile antud. Meie õnneaeg. Meie tähetund.
HK: Mul tekib küsimus, et kas sa kirjeldad seda olukorda nii, et keskkond on selline, et ei ole lavastajaid, või sa lihtsalt ütled midagi nende konkreetsete isikute kohta, kes lavastama hakkavad? 
PP: Et kas tõesti on pink nii lühike? 
AV: No aga Lavastajate liidus on mingi sada liiget vist. 

Naer. 

AV: Mina ei ole seal liige. Võib-olla see on mu edevus, aga ma ei tohi olla seal liige, sest ma ei ole lavastaja. Kuigi ma lavastan ja pole isegi eriti sõimata saanud, aga... Olukord on ju selline, et paljuke neid on, keda võib nimetada lavastajaks suure tähega?
PP: No palju?
AV: Noh, nii... tõstab ettevaatlikult ühe käe näppe.
PP: Aga kas neid on kunagi rohkem olnud?
AV: Ma ei tea. Eesti teatrikultuur on nii lühike, et isegi mina mäletan veel seda aega, kus lavastajat väga ei vajatudki. See on suhteliselt uus elukutse, mujal maailmas ka. Pole neid kunagi eriti olnud, pole meil ju kooli ega järjepidevust.
PP: Praegu on siis asjad eriti hullud?
AV: Praegu lavastajad teevad filme. Mina küll lasin sellepärast augu pähe rääkida omale. Ma väga ei karda, sest nagu Paul Pinna ütles, kui ta oli teel Rakveresse, et mängida peaosa ühes näitemängus: „Küll ma rongis vaatan teksti!“. Aga siis tulid mingid kaupmehed ja vedasid ta restoranvagunisse, ja ta ütles, et: „Ah, mis ma ikka vaatan, ma olen ju seda kunagi saksa keeles mänginud!“

Naer. 

 
AV: Ja ta põrus läbi, sai halvad arvustused. Pärast seda lubas, et loeb näitemängu alati läbi, enne kui lavale läheb. Mina olen seda tükki niiöelda saksa keeles lugenud enne – olen ise selles mänginud – ja käivitusaeg, mis mul on harilikult pikk, on selle võrra lühem. [A. Vaarik mängis 1988. Noorsooteatris lavastunud „Skangpoomijates“] Ma pole kunagi nii hästi materjali valdanud kui seekord, ta on kuklas olemas.
PP: „Skangpoomijate“ trupp on väga huvitav – palju mitmekülgseid teatriinimesi: Ojari ja Kalmet, Lamp ja Tubin jt. Kas võib oodata, et eelmise, 1988. aasta Skangpoomijatega võrreldes päris palju muutub?
AV: Kui nüüd vaimutseda, siis võib öelda, et see on tõesti programmiline lavastus, kontseptuaalne ja lausa didaktiline – kõik need sõnad, mida ma jälestan tegelikult. Kui sa nimetasid niimoodi neli nime, siis tegelikult ma arvan, et kõik Linnateatri näitlejad on väga loomingulised inimesed. Ma just vaatasin „Pal-tänava poisse“ ja mõtlesin, et issake, milline potentsiaal – ainult sellise trupiga saab nii uhke lavastuse teha, noh, suhteliselt vähenõudlikust melodraamast. Nagu Panso ütles: ideaal on see, kui lavastus on ühtviisi huvitav mu vanaemale ja Johannes Semperile. Meil on üks miljon potentsiaalset vaatajat, peame püüdma seda geniaalset kompromissi.
PP: Henrik, Kuidas sina suhtud sellesse, mida Andrus ütles lavastamise kohta – on sul mingisugune suurem, kaugem ambitsioon sellega, või on see pigem osa sellest, et meil ei ole praegu lavastajaid ja näitlejad proovivad kätt?
(Henrik otsib sõnu.)  
PP: Ma saan muidugi aru, et see on õige asi, mida küsida kell 10:23 hommikul.
HK: No Peterburi ma ei lähe, pigem mõtlesin ka, et kasutan ära seda vahepealset perioodi, seda „prügikala-aega“ – võtan viiest aastast maksimumi, ja siis, kui on aeg lahkuda, siis on vähemalt kotid täis.
AV: Loomulikult.
HK: Isiklik ambitsioon on suur.
AV: Aga mõtle, kui sa oled viis aastat lavastajana kirjas kavalehel! Isegi Mati Unt ütles, et mees, kes vehib hüsteeriliselt kätega orkestri ees, mõjub paratamatult dirigendina. Lõpuks oledki lavastaja.
HK: Mina olen see mees, kes nad siin vastu võtab viie aasta pärast ja ütleb, et „Mida teie olete vahepeal teinud? Mul on neid 10-minuti näidendeid kogunenud kõvasti!“
AV: See kümme minutit on nii karistamatu situatsioon...
HK: Just. Mitte, et mul ei oleks mingit ambitsiooni lavastada, aga seda ei pea ma veel lavastamiseks. Idee käidi välja, et näitlejad võiksid teha ja...
PP: Aga mis see päris lavastamine siis on?
HK: No päris lavastamine istub siin teisel pool!
 
Naer.
 
HK: See on see, et sa oled need saksakeelsed materjalid läbi lugenud.
AV: Saksa keeles mänginud.
PP: Te mõlemad olete ühtpidi osa institutsionaalsest teatrist ja teistpidi – Andrus oli pikka aega vabakutseline ja Henrik on teinud kooli lõpust saati Kinoteatrit. Kas on selline tunne, et repertuaariteatri kõrvalt tuleb veel midagi teha, et end käimas hoida?
HK: „Repertuaariteatri kõrvalt“ – kas see on nüüd viisakalt öelduna haltuura? Ma mõtlesin tegelikult selle peale, samast lavastajate teemast lähtudes, et midagi meie süsteemis praegu on, et ta on nii repertuaariteatri-keskne – võib-olla just see tingibki, et ei tule väga uusi lavastajaid peale. Võib-olla on repertuaariteatri rahastamisega jõutud teatava miinimumini, mis on ära võtnud libastumise võimalused. Repertuaariteater tegeleb kindla kvaliteedi tellimisega, nii heas kui halvas mõttes. See tähendab, et lavastamist ei saa anda mingisuguste noorte kätte – ja kust mujalt peaksid uued peale tulema? Kui on kindla peale minek, siis vaadatakse ikka samade poole, kes on varem teinud. Ja siis leian end mõttelt, et aga mis siis, kui me murrame selle süsteemi täitsa katki? – Ma ei usu, et teater ära kaob. Siis peab ju pead tõstma keegi, kes tahab midagi öelda ja hakkab orgunnima... Aga teistpidi ma ei tea ka, ma ei ole väga kohanud noori, kes ütleksid, et ma tahaks meeletult lavastada, mul on meeletult hea idee, aga kuidagi ei saa...
PP: Nojah, lavaka katsetel ei ole ka tavaliselt inimeste valik väga suur, kes tahavad lavastajaks õppida.
HK: Selle lavastamise õppimise koha pealt ma ka ei tea, et kas niimoodi, sellises vormis...
AV: No lavastaja-amet on õpitavam kui näitleja-amet. Seal on palju käsitööreegleid. Selle metoodika ei ole nii imaginaarne kui näitleja loomingu puhul.
HK: Nojah, aga mulle tundub, et kui me vaatame meie lavastajaõpet, siis seal käivad asjad valepidi. Ma olen nõus, et käsitööoskused on väga vajalikud, aga meil tuleb justkui lavastaja amet või koorem enne ja oskused tulevad järele... Kui ma lavakas käisin, siis kõik, kes tulid katsetele lavastajaks proovima, olid kohe juba lavastaja-kandidaadid. Sellest hetkest peale, kui nad lavakasse sisse said, olid nad lavastajad. Ja sel hetkel on neil veel null igasugust oskust, null võimet lavastada – ja mitte et see oleks nende süü –, aga ma näen ise, kuidas inimesed selle koorma all kokku kukuvad. Nad tunnevad, et peavad kuidagi olema selle nime väärilised ja nii see asi vajubki tühjaks, enne kui sealt midagi tuleb.
AV: Sinna võiks üldse minna õppima inimesed vanuses kuskil kolmkümmend viis-nelikümmend.
PP: Aga Andrus, sinu flirt vabakutseliseks olemisega ja tagasipöördumine tõelise armastuse, institutsionaalse teatri juurde?
AV: Ma muutusin laisaks lihtsalt. Inimene on ju mugav. Mu valikud hakkasid väga merkantiilseks muutuma. Nii on huvitavam. Parim Alzheimeri-profülaktika on intelligentsed sõbrad.
HK: Siin võib öelda ka seda, et suur tasu, mille repertuaariteater annab vaimule...
AV: Just!
HK: ...on võib-olla selle võrra kasinam materiaalses hüves.
AV: Ja mul on heameel, et teatri juhtkond seda teadvustab. Ausalt!

Naer.


AV: Eks ma loomulikult teen seda suveti raha pärast, aga valin ikkagi sellised projektid, mis on toredad. Ma ei lähe Kuldse Trioga tuurile. Kuigi, kui väga palju maksavad, siis võib-olla lähen ka. Häbi ununeb, raha jääb. 
HK: Või oli see vastupidi? 


Naer.

HK: Mingitel asjadel tuleb vahet teha. Muidu võib tekkida valearusaam, mida on teatri sees  juurutatud, et repertuaariteatris palk on väike, aga siin toimub kunst, samal ajal kui haltuura puhul on vastupidi. Ma ei ole seda suvelavastust näinud, kus Andrus mängib [„Vanameestesuvi“, lavastaja G. Kordemets], aga kui vaatan üldises plaanis seda, mida mängitakse suvel ja mida hooaja sees, siis ma ei saa öelda, et esimene kuidagipidi kehvem oleks, ma ütleks, et kohati on see isegi parem, kuna seal on teatud vabadused, mida repertuaariteatris ei ole, teatud inimesed saavad koos töötada, kes muidu koos töötama ei juhtu.
AV: Eriti tänavune suvi. Strindberg, Shakespeare...
PP: Shakespeare ja Strindberg ja nende hetkel teatris tegemine versus uute materjalide tegemine?
AV: Ma ei tea, siin on kõrval ka Vadi ja Kordemets näiteks, kes loovad originaaldramaturgiat ja üldse mitte primitiivset. See aasta on üldse väga huvitav olnud.
HK: Kui laiemalt vaadata, siis jah, ma ütleks küll, et uusi tekste oleks rohkem vaja – või mitte isegi tingimata uusi tekste – aga mulle tundub, et mingid teemad on teatrist nagu puudu... või mingid arengud on seisma jäänud.
AV: Sa mõtled suveteatrit või?
HK: Ei, ma mõtlen laiemalt. Lihtsalt selline uitmõte – olenemata lavastusest on kuskil stseenide vahel jälle klassikaline muusika, vahet ei ole, kas lavastus räägib 17. või 19. sajandist, sealt edasi tuleb juba autoriõiguste sein ette, eks – ja siis ma mõtlen, et, pagan, ma ei ole kunagi muusikalises kujunduses kuulnud räppmuusikat! Mitte et see oleks eesmärk omaette, aga...
AV: Meil [Skangpoomijates] on Chalice!
HK: Aga kuskilt on nagu mingisugune auk sees.
AV: Kusjuures [Justin] Timberlake'i viimane plaat on jube vaimukas...
PP: Kui nüüd võtta ette „Skangpoomijad“, siis see räägib sõnade ümberdefineerimisest ja uuesti leiutamisest. See ei puuduta ainult teatrivaldkonda, vaid ju ka poliitikat ja ühiskonda laiemalt?
HK: Üks asi on sõnad, aga samamoodi käib sealt läbi sära tagasiandmise vajadus. Või see, et miski ei tähenda enam midagi.
PP: Marx rääkis pühaduse kadumisest ja Weber sellest, kuidas inimene muutub järjest ratsionaalsemaks...
HK: Ja teistpidi, mis on nagu vastuseks sellele, et esiteks, nimetame mingid asjad ümber teiste nimedega – mille järel saame aru, et see ei ole veel midagi, see ei vii kuhugi. Selleks, et mingi muutus tuleks, tuleb välja mõelda mingi päris uus asi, uus tegevus. Ma arvan, et laiemalt vaadates ongi niimoodi, et me oleme jõudnud punkti, kus sellest ei piisa, et nimetame lihtsalt asju ümber.
AV: Ei, see on ikka elu mõtte otsimise lugu, tegelikult, see „Skangpoomijad“!
HK: No tulemegi tagasi selle juurde, et see on programmiline, didaktiline...
AV: ...ja kontseptuaalne tükk, mis lahendab paljude inimeste probleemid.
 
Naer.
 
HK: See on reageering ühiskonna valupunktidele, paisetele.
AV: Või mitte isegi paisetele, aga võib-olla sellele resignatsioonile ja stagnatsioonile, mis meis on – just nagu Eesti Vabariigil pole kontseptsiooni, pole väljakutset. On vaja sädet, on vaja mõtet, on vaja väljakutset. Kui „Skangpoomijad“ 25 aastat tagasi lavastati, siis toimus see välise konflikti pealt – punkarid muudavad miilitsad punkariteks –, aga ma arvan, et aastal 2013 on see konflikt rohkem inimeste sees. Ma arvan, et Fassi ja Tvoo jaoks on just see tegelikult kõige tähtsam. Mitte lihtsalt väline konflikt miilitsatega, vaid et nad kõik on hädas tegelikult.
HK: Nii et konflikti praktiliselt ei olegi, pigem nagu ülesäratamine.
AV: Elule mõtte andmine tegelikult...
PP: Nii et hoopis sotsiaalne teater?
AV: Sügavalt sotsiaalne! Kontseptuaalne, didaktiline ja äärmiselt sotsiaalne teater, tõsiselt sotsiaalne teater. Aga ilma naljata, me ei lõõbiks selle üle, kui tegelikult...
PP: ...ei oleks terake tõtt hulgas?
AV: Selles on terake tõtt! Eriti meie stammpublikule, kes on selline keskklassi kuuluv, on see nagu rusikas silmaauku – äratuseks ja lohutuseks, ja tõesti, õpetuseks... See on teater, mis muudab elu. Kindlasti!
HK: Ja see on miinimumeesmärk.
AV: See on miinimumeesmärk!
Naer.