Meediakaja

Meediakaja RSS

"Linnateatri naljakas Hamlet käib kui kass ümber teatri palava pudru"

26.03.2009
Eesti Päevaleht
Andres Laasik

Lihtsalt öeldes on Linnateatri „Hecuba pärast” mõnusate paroodiliste rollide tükk. Peategelane Indrek Ojari mängib siin kohe esimeses stseenis näitlejat, kelle tragikoomilised kannatused raadioreklaami lintilugemise firmas vaataja kogu hingest lustima panevad.

Siin on Priit Võigemasti mängitud arst, kes on kui tänapäeva patsienti üle vaatav Dottore. Naljakas on ka Veiko Tubina munitsipaalpolitsei koolitaja roll, kes annab kriitilise ettekujutuse rahva poolt vihatud tegelaste maailmast. Lavastuse stseenid on numbrid, kus omakorda eredad näitlejate etteasted. Publikul on lusti küllaga.

„Hecuba pärast” on peaaegu nagu „Hamleti” paroodia. Kerged, ootamatu tähendusega stseenid vahelduvad üksteisega, pakkudes koomikat ja ka mõtlemisainest just Shakespeare’i teose kontekstis. Seoses sellega kerkib üles üks probleem. Kolme tunniga jõuaks terve „Hamleti” ära mängida, aga nüüd tullakse vaatajate ette kolmeks tunniks „Hamleti” tõmmisega. Samas tuleb möönda, et stseenides on vaimukas dialoog ja selge sisemine areng. Loo kui terviku teemade arengus on elegantsi. Kogu sellel naljategemisel on oma loogiline ülesehitus, mis kulmineerub peategelase hamletliku ristilöömisega finaalis.

Eespool toodut arvestades jääb üle arvata, et sketšilaadsed stseenid on liiga pikad. Need ei ole publikule vaadata sugugi hõredad, sest näitlejad improviseerivad mõnuga. Ent terviku seisukohalt asi ei kanna, sest tegevus jääb numbri teemasse liialt pikalt kinni.

Lavastus kui aja peegeldus

On veel üks teine probleem, mille aluspõhi laiem. Teater tegeleb millegipärast järjest enam oma-enda probleemidega. See on trend, mida näeb NO99 lavastuses „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”. Sagedasti satub iseenda ja kunsti teema moodsasse tantsu. Voldemar Panso olevat üle Draamateatri hõiganud: „Siin majas ei tehta näitemänge teatrist ja kirikust, sest teesklemist on siin isegi palju.” Edevusest sündinud tegelemine iseenda ja oma kunstiga varjab tegelikult kehvasti asjade käigu tegelikku põhjust – kunstnikuempaatiat on vähevõitu. Ja selle kandi pealt on „Hecuba pärast” üsna haavatavas seisus.

Praegune kiirelt muutuv maailm on ju ütlemata huvitav aines kunstiliseks mõtestamiseks. Kui oleks mingigi kindel vaatenurk, mida tõhusalt kasutada saaks. Ilmselt seda pole, kui pidepunkti otsitakse enesevaatlusest. Selles mõttes saab ka tükki „Hecuba pärast” vaadelda kui meie aja peegeldust, kus võimutseb tragikoomiline ebakindlus.