Meediakaja

Meediakaja RSS

Küünlaleekide tants peeglite vahel (Postimees)

11.12.2017

Jõulukuu esimesel päeval juhtusin olema raamatute keskel, avasin huupi ühe tsitaadikogumiku ning tähendasin üles lause: «Valguse levitamiseks on kaks võimalust: kas olla küünal või siis peegel, kust selle leek vastu kumab.» Autor Ameerika kirjanik Edith Wharton, kel sünniaasta Tšehhoviga ligistikku. Jõulukuu kümnendal päeval ehk teisel advendipühapäeval, kui kirjutan Elmo Nüganeni «Kirsiaia» lavastusele kärmet ja paratamatult põgusat vastukaja, tuleb tsitaat järsku meelde.


Läti kunstniku Reinis Suhanovsi kütkestavas stsenograafias on põhikujundiks peeglid. Peeglitega uksed ümbritsevad ja läbistavad mänguruumi, ikka ja jälle jäävad tegelased silmitsi peegelpildiga, kuitahes vilksamisi. Peegeldav on koguni põrand, kus vahel liueldakse nagu jääl.

Lavastuse alguses, mil Ranevskajat öötunnil kodumõisa oodatakse, toob toatüdruk Dunja süüdatud küünlad. Küünalde leek veikleb põranda jääpeeglis, valguskunstnik Kevin Wyn-Jones lisab lavaatmosfääri saladuseväge. Finaali liginedes võtavad ärasõitjad ümarad taskupeeglid, mis näevad välja nagu uurid, saadavad müüdud mõisa seintele hüvastijätuks valgusekilde, heitlikke tantsisklevaid elumärke.

Viimaks tuleb vana Firss põlevate küünaldega. Andrus Vaariku Firsi tragikoomilises, ent veidralt südamlikus epiloogis heiastub ka Anton Tšehhovi surmastseen, millest Nüganen 5. detsembril «Kirsiaia» vestlusringis kõneles. Firss küünitab šampanjapokaalini, mis paraku juba tühjaks joodud. Lavastus lõpeb küünlaleekide tasase tantsuga. Lõpu unenäomeeleolu tahaks võrrelda Nüganeni lavastusega «Ma armastasin sakslast», ehkki helistikud erinevad.

Üks «Kirsiaia» refrääne ongi aega seiskav sisekahtlus: äkki ma näen und, kõik on nagu uni... Unenägemise kaalutu kergus määrab lavastuse poeetilise stiili, Jaak Jürissoni muusika ja Riina Roose muusikaline kujundus kannavad lenduvat loogikat. Finaal pakub võimaluse, et kõik nähtu oli vana Firsi hüplik uneviirastus, ent see on vaid üks vaatlusluul peeglite vahel.

Nüganeni lavastused või täpsemalt näitlejad tema lavailmades vajavad õidepuhkemise aega, esietendusel võis hoomata mängupinget, küllap ka kõrgendatud ootuse survet. Rollijaotus on huvitavalt ootuspäratu, ennekõike Sandra Uusbergi valimine Ranevskaja rolli – mäletan, et ligilähedane üllatus tabas mind üksteist aastat tagasi Hele Kõrve Karini puhul.

Sandra Uusbergi Ljubov Andrejevnas on eatuse sarmi, ta mõjub eluslepiga daamina, viiv hiljem hõljuva amatsoonina, samas oma tütre Anja noorema õena. Anjat mängis esietendusel Maris Lüüs lavakooli 29. lennust (mängib ka Teele Pärn 28. lennust), see Anja on väliselt vägagi oma ema tütar, iseloomult ilmselt sõltumatum. Sandra Uusbergi veetlevalt rauge, sekka aimatavalt pahelise rolli ohukohaks võib kujuneda näitleja häälekasutus, artikuleerimise loidus kipub kahandama mõtteselgust, raskendab tegelase siseelu jälgimist.

Pastelne hajaliolek liidab Ljubovi ja ta vanemat venda Gajevit, keda Andres Raag mängib vananeva igavese lapsena, pehme kurbnaljaka varjundiga. Veenvat finantsisti Gajevist ei saa, seda tajub ta ise ka.

Üks puhtama, täpsema siseheliga rolle ansamblis oli esietendusel Külli Teetamme Varja, tulvil sisemuusikat, näiteks Anjat püstijalu uinutades. Üks mõjusamaid stseene, plastiliselt ja hingeliselt, oli Varja liibuv igatsus Lopahhinilt abieluettepanekut oodates, justkui kaltsunukuna küllakilevajumine mehe lahkudes ja lootuse luhtumise pööristants. Pilku püüab Varja hele päevavari kui rändkujund Nüganeni lavastustest «Pianoola» ja «Maailmale nähtamatud pisarad».

Jermolai Lopahhini osa on Kaspar Velbergile üliõigeaegne, köitvalt vastaka siseilmaga. Velbergi rühikas, võtmeid heitev kirsiaia peremehe tants mõjub kui süntees eelkäijate Mikk Mikiveri (Adolf Šapiro «Kirsiaed» esietendus noorsooteatris täpselt 46 aastat tagasi, 9. detsembril 1971) ja Hannes Kaljujärve (Mati Undi lavastus Vanemuises, 2001) kontrastsetest rollitantsudest, kuhu üürike põrandal lebav misanstseen lisab silla Elmo Nüganeni Lopahhinini (Kaarin Raidi lavastus Ugalas, 1993).

Tšehhovile nii omase läbinägeva pilguga elu banaalsusele, kuhu lõikuvad haprad imestusesööstud, lisavad oma unevarjundeid kõik osatäitjad. Alo Kõrve – vaimustavalt hullujalgne kriukssaabas Jepihhodov; Piret Kalda – sukapaelu välgutav, naiivselt himur Dunjake; Tõnn Lamp – šoti fassongiga, hall ja frivoolne ja üleni muretu Jaša (Reet Ausi vaimukad kostüümid ja aksessuaarid!); Priit Pius – gümnastikalemb, tundeelus abitu igavene üliõpilane Petja Trofimov, kelle prille naised proovivad; Allan Noormets – värsketes maheregistrites Simeonov-Pištšik. Ja Anu Lambi Šarlotta, kelle absurdimõõtmeline arlekinaad ulatub kaarditrikkidest katafalgietüüdini.

Ruumikujundina pääseb mõjule veel Põrgulava kõikuvaist sammastest tekkiv kummaline rist. Ootamatu suhtelisuse tunnetuse lisab pimeduse ja valguse üle otsustamine Ranevskaja kätes.

Ainsatki kirvelööki pole kuulda. Plahvatuse väga kauge kaja kuulmetes hääbub. Pillikeel pinguldub. Veel kestab vussermeistrite valss küünlavalgel, peeglitest ümbritsetud eluliuväljal.

Pille Riin Purje
Postimees, 10.12.2017