Meediakaja

Meediakaja RSS

Küüned taha vanahärrade varale! (Eesti Päevaleht)

07.06.2018
Kas mäletate veel läinud kümnendi suurimat kinnisvaraafääride suslikut? Nüganeni lavastatud „Miljoni vaade” tuletab meelde.

Sajandi loo teatrisari on jõudnud aastatesse 2000–2010. Linnateatri ja Vana Baskini teatri koostöölavastuse aluseks on kinnisvaraafäärid, mille tuntumaks näoks kujunes vanainimestelt kodusid välja petnud Liis Haavel. Paavo Piigi näidendi naispeaosalise Pille-Riinu prototüüpi pole sestap tarvis kaugelt otsida. Isegi kostüümid toovad meelde fotojäädvustused Haavelist.

Lavastuse ajaline raamistus antakse edasi ka teiste ajastule omaste märksõnade kaudu: Eesti võit Eurovisionil, viited „Pealtnägijast” talseni, millest viimane oli vähemasti minu vanavanemate puhul õhtune märksõna, ning viited pronksiööle. Lavastuse esimeses stseenis kuuleb vaataja raadio vahendusel häälte loendamist, mille tulemusena valiti Arnold Rüütel 2001. aastal presidendiks. Nähtud etendusel (5. juunil) osutus see eriti tabavaks, sest saalis oli ka president Kersti Kaljulaid, kelle valimine on kaudselt samuti häältelugemise tulemus. Sedapuhku küll nende häälte, millest esialgsetele kandidaatidele presidendiks kinnitamiseks ei piisanud.

Miljonivaade

„Miljoni vaadet” mängitakse Toom-Kooli 9. Vaade saali laele tekitab tunde, justkui kukuks see kohe kaela, ent kui avanevad aknad, lisab see lavaruumile sügavust, ning hoone akendest avaneb suurejooneline pilt Tallinnale. Riigi tagastatud ja pikale veninud kohtuvaidluse tõttu revoneerimata maja on hargnema hakkava loo tegevuspaik, kus elab selle keskne tegelane – Egon Nuteri kehastatav vanahärra Ants, kelle majale mitmelt poolt küüsi taha aetakse.

Lavastuse vorm on vähemasti esimeses vaatuses selge ja sirgjooneline. Komöödia, millele on ainest andnud sisult traagilised, ent vormilt kurioossed juhtumid. Noor naine sööb end kiiresti sisse vanainimese ellu. Torisemisest läbitungimiseks pole tarvis rohkem kui paari küsimust, natukene abikätt kodustes asjades ja eelkõige aega, et kuulata meest, kelle mälestused ja korduma kippuvad lood on lähikondsed juba ära tüüdanud.

Põhiliini ümber on ehitatud teised kihid, mis avalduvad peamiselt kontsentreeritult teises vaatuses. Ants jääb üha kiiremini dementseks, mille käigus lisandub tegelaste galeriisse üha enam juba surnud tegelasi. Vestlused kujutluspiltidega loovad samaaegselt pisut unenäolise atmosfääri, aga annavad sündmustikule mitme eelneva põlvkonna jagu ajaloolist tausta eri sõdades võidelnud isa ja venna näol.

Antsu perekond muretseb esimeses vaatuses peamiselt sellepärast, kuidas vanaonult maja kätte saada. „Sigadus!” karjuvad sigatsejad, kes arvavad, et neil on vanahärra omandi ja tahte üle sugulussidemete tõttu eriõigus. Teises vaatuses leiavad needsamad ehk pisut liigagi ootamatult eneses ühtäkki üles kogu headuse ja isetuse.

Tugevad näitlejad

Lavastuses tuleb välja Linnateatri ja Vana Baskini teatri näitlejate tugev tase. Piigi näidend annab hea pinnase, et mängu panna trupi koomikapotentsiaal, mille juhtimises lavastaja Elmo Nüganen on kahtlemata suurepärane. Mõned näited. Nuter balansseerib Antsu tegelaskuju luues delikaatselt ja suure empaatiaga koomika ja traagika piirimail. Nii on publiku ees vanainimene, kes ei olegi ehk tingimata niivõrd jonnakas, kuivõrd lihtsalt kinni harjumuspärases elus, mille puhul iga väike muudatus tundub üüratu. Ants on kord torisev taat, siis jällegi noore naise tähelepanust uut energiat leidev vanahärra.

Evelin Võigemasti mängitud aferist Pille-Riin teeb lavastuses läbi korraliku muutuse, mis väljendub nii sisus kui ka vormis. Malbest ja mesisest naabritüdruku-tüüpi neiust kujuneb juuksepikenduste ning viimase moe järgi ostetud telefoni ja kostüümiga oskuslik ja võimukas manipuleerija. Rain Simmul mängib ametnik Aare täie filigraansuse ja mängurõõmuga nihverdiseks, kes suudab igast olukorrast kasu lõigata ja tulla sealjuures välja nii puhta prillikivina, et küllap mõnigi poliitik kadestaks.

Kohati kaldub lavastus rahvateatri mängumaale. Võib-olla on asi minu maitse-eelistustes, ent ma ei oska ülemäära hinnata dialooge, mis sisaldavad nalju à la „laiali nagu litsi jalad”, nähtamatu palliga mängimas, Anne Paluver baleriinikostüümis ülima teatraalsusega mööda lava tippimas või peategelane Ants Vennaskonna „Pille-Riinu” taustal suusaga õhukitarri mängimas. Samas boonuspunktid eestlaste suusahulluse sissepikkimise eest. Ma pole kindel, et „Miljoni vaade” tingimata Linnateatri ja Vana Baskini Teatri potentsiaali kõige paremini rakendab, ehkki… lugu on, näitlejad on head ja publik naerab.

Keiu Virro
Eesti Päevaleht, 7.06.2018