Meediakaja

Meediakaja RSS

"Kuuldused vana hea teatri surmast on enneaegsed ja liialdatud"

09.11.2011
Eesti Päevaleht

„Amy seisukoht” on vaieldamatult üks teatrihooaja suursündmusi, lavastaja Mladen Kiselov ei jäta midagi juhuse hoolde.

Võib ju rääkida, et Linnateatri uuslavastus „Amy seisukoht” kõneleb kurbnaljakal toonil sellest, kuidas teatrikunst taandub moodsa meedia sissetungi ees. Tühjagi. Lavastus, kus on koos väärt näitemäng ja tugevad näitlejarollid, näitab veenvalt, et kuuldused vana hea teatri surmast on enneaegsed ja liialdatud.

Väga head näidendid pole laiast maailmast otsa saanud ja „Amy seisukoht” on kahtlemata üks neist. Selline, mis tuleb tulevikuski kindlasti jutuks inglise teatri pikema loo kontekstis. Aga suurepärane dramaturgia ei ole veel edu pant, tarvis on, et materjal klapiks ka näitlejate ja publikuga. Ka sellega on Mladen Kiselovi lavastuses kõik korras. „Amy seisukoht” on vaieldamatult üks alanud teatrihooaja suursündmusi.

„Amy seisukoht” pakub suurepärase võimaluse teha üks väärt roll Anu Lambile, kelle puhul toimub laval saladuslik kokkukasvamine Esme Alleni tegelaskujuga. Lamp mängib tõelist teatriaristokraati, West Endi diivat, kellel on oma kindel väärtussüsteem ja maailmavaade. Mis, nagu hiljem välja tuleb, on võimeline evolutsioneeruma. Rollimaterjal on võimaldanud Lambil luua üks ere ja diskussiooniline karakter.

David Hare’i näitemäng jätab lavastajale ja näitlejale vabad käed asetada aktsente ühtede või teiste hoiakute kaitseks. Samal ajal on loo diskussioonilisus juurutatud dramaturgia ülesehitusse, nii et mingit mustvalget, lihtsustatud retsepti on teoses lavastada keeruline, kui mitte võimatu. Kui just mõni vaataja ei taha sealt mingit selget tõde välja lugeda.

Elu puudutus

Anu Lampi mängitud tegelaskuju ülevatele vaimuväärtustele vastandub Esme tütre Amy peigmehe ja hilisema abikaasa Dominic Tyghe’i maailm, milles on protesti, moodsaid tuuli ja meediaga seotud vormide ihalust. Mikk Jürjens mängib rolli teravusega, mis teeb Dominicist ja Esmest ideoloogilised vastased. Inimesed, kes ei salli üksteist ja sellel mittesallimisel on sügavamad põhjused.

„Amy seisukoht” on näitemänguna tugev just dramaturgiliselt harilike lahenduste tõttu. Konflikt asetatakse perekonna raamidesse ja see toimib. Aga ämma ja väimehe draama ristub teadupärast tütres ja abikaasas ning selle konflikti raskust veab Hele Kõrve mängitud nimetegelane õrna vastutustundega, milles on olemas ka vastuolude valu ja kurbus.

Ema, tütar ja väimees on Kiselovi tõlgenduses esil haaraval moel. Seevastu Esme kallimaks püüdlev Frank Oddie (Kalju Orro) on jäetud selles lavastuses veidi tagaplaanile, mis on ka arusaadav, sest Lloyd’si kindlustusfirma afääriga seotud asjaolusid on Eestis raske suureks mängida.

Teatri köögipoolt paljastav lavakujundus hoiab näitemängu ideede ragistamises justkui vana hea teatri poole, kuid nii lihtsakene see sõnum ka ei ole. Pakutud ruumis on peidus väikest viisi provotseerimist, mis kannab rohkem kui üht tähendust.

Kiselovi lavastus süüvib oma põhjalikkuses tegelaskujudesse ja nende suhetesse. Olemas on vahe analüüs ja loo jutustamine. Midagi ei jäeta juhuse hoolde, põhjalikkus ja täpsus ulatub ärasõitvate autode mürinani (mis on iseenesest filmilik element) välja, nii et kõik on pedantsuseni korras. Lavastus on nii tihe, et tekib igatsus punktiiri ja lendamise järele…

Iirlased ja inglased on mõjutatud Tšehhovist ja küllap on „Amy seisukohas” jälgi tema „Kajakast”. Aga nii nagu „Kajaka” puhul, on ka David Hare’i väärt näitemängu sõnum kaugelt laiem kui lihtsalt vestlused kunstiteemal. Ja mis kõige tähtsam, sõnum paistab hästi kaikuvat siinse elu taustal. Tegu on lavastusega, milles on elu puudutus.