Meediakaja

Meediakaja RSS

Kes-Kus: "Kuu illusoorne külg"

12.09.2013
Robert Lepage'i "Kuu tagumine külg" hoiab vaatajat illusioonide kütkes, mida ta samas ka kummutab. Lepage'i fenomeni uurib teatriteaduse tudeng Kätlin Armei. 


Robert Lepage – režissöör, lavastaja, näitleja, dramaturg, multimeediakunstnik, visionäär – on tuntud oma võime poolest luua tehnoloogiliselt meisterlikke ja haaravaid illusioone. Linnateatri kirjavahetus Lepage’iga tema loomingu Eestisse toomiseks oli väldanud juba kümmekond aastat. Tänavu jõuti oodatud eesmärgile ja esmakordselt esitletakse Baltimaades maailmakuulsat lavastust “Kuu tagumine külg”. 

Kuu metafoorsed küljed

“Kuu tagumises küljes” saab nähtavaks see, mida on võimatu näidata ning nähtav ei pruugi olla see, millena ta tundub. Suurejooneline, ent samas intiimne monolavastus räägib Kuu vallutamisest külma sõja ajal ning kahe lahkukasvanud venna tähenduseotsingutest. Kanada näitleja Yves Jacques mängib mõlemaid vendasid, lisaks veel hulka teisi tegelasi.

Enamik Lepage’i ideid põhinevad visuaalsetel elementidel. Ta rõhutab oma kommentaarides, et asjad ei pea olema nii, nagu nad näivad – tähendus on loodud konteksti kaudu. Tähenduste paljusus ja metafoorsusele rõhumine on tema loomingu eripäraks.

Tema lavakujunduses on tavalistel objektidel muutlikud tähendused: alates liugpaneelidest, mis ulatuvad üle terve lava ja tähistavad vastavalt vajadusele seinu, uksi, lifti, kuni lihtsa ümmarguse klaasukseni välja, mis vaheldumisi muutub pesumasinast kuivatiks või akvaariumiks. Misanstseenides esinevad äratuntavalt lepage’ilikud horisontaalsed liikumismustrid ja üle lava edasitagasi tormav tegevus.

Visuaalse teatri alkeemik

Lepage kasvas üles töölisklassi kakskeelses peres Québecis ja lõpetas 1978. aastal d’Art Dramatique du Québeci konservatooriumi. Ta hakkas teatriga katsetama 1980-ndate keskpaigas. Juba tema esimesed lavastused olid julged, mängulised ja samas ka sünged. Lepage’i huvitavad inimese Muusikaline kujundus on tujukas nagu lavastus isegi – unistuslik poeetilisus ja tagasihoidlikkus vahelduvad sügavusega. LAVALINE MUSTKUNST: Robert Lepage’i “Kuu tagumine külg” hoiab oma publikut illusioonide kütkes, mida ta samas ka kummutab. Lepage’i fenomeni uurib teatriteaduse tudeng Kätlin Armei. kohaotsingud maailmas, eksistentsialism, identiteediküsimused ja moodsa elu problemaatika. Seejuures tegutseb ta tihti ise nii näitekirjaniku, lavastaja, näitleja kui ka lavakujundaja ja kunstnikuna.

Tema autorilavastused äratasid varakult rahvusvahelist tähelepanu oma loomingulisuse ja innovatiivsete tehnoloogiliste lahenduste poolest. Ta oli 1989–1993 Ottawas rahvusliku teatri kunstiline juht, kus ta tõi lavale muu hulgas Shakespeare’i “Macbeth’i”, “Coriolanuse” ja “Suveöö unenäo”. 1992. aastal oli ta esimene põhjaameeriklane, kes on lavastanud Shakespeare’i Londoni Royal National Theatre’is. 1994. aastal rajas Lepage Ex Machina, multidistsiplinaarse loovettevõtte, olles ise selle kunstiline juht. Ex Machina tuntumate lavateoste hulka kuuluvad näiteks Edinburghi festivalil esietendunud “Ota jõe seitse lätet” (1994), “Kuu tagumine külg” (2000) ja Hans Christian Andersenist inspireeritud “Anderseni projekt” (2005).

Lepage’i lavastuste võlu on multikultuurilisuses, mida täiendab pidurdamatu fantaasialend: pragmaatiliselt müstilisele hüpeldes näidatakse, kuidas illusioon on loodud, samas oma nauditavust kaotamata.

2013. aastal sai Lepage maineka Glenn Gouldi auhinna, mida peetakse kunstiringkondade Nobeli preemiaks. Auhinna statuudis toodi välja, et Lepage on poole eluga jõudnud ära teha rohkem kui enamik inimesi jõuab terve eluaja jooksul unistada. Brian Levine Glenn Gouldi fondist on teda iseloomustanud kui kunstnikku, “kelle unistused on laiendanud võimalikkuse piire ja kelle tööd ei mahu ühtegi kategooriasse”. 

Kuidas publikut kosmosesse hüpnotiseerida? 

“Kuu tagumise külje” muusika autor Laurie Anderson on ühtaegu ka USA kosmoseagentuuri NASA esimene palgaline kunstnik. Andersoni kosmilise kõlaga hüpnootiline muusika on hea täiendus Lepage’i teatraalsusele. Laurie Andersoni helilooming suudab Lepage’i visuaali pidevalt moonutada ja maskeerida.

“Kuu tagumises küljes” kõlab Andersoni originaalmuusika kõrval ka John Coltrane’i ja Beethoveni helilooming ning Led Zeppelini “Dazed and Confused”. Muusika on tujukas nagu lavastus isegi: nii tekib pidev kaaluta olek, rütmide vaheldumine, maandumine. Anderson mängib kuu faaside vaheldumisele.

Laurie Andersoni muusika, meisterlik näitlemine, geniaalsed tehnilised lahendused ja visuaalid, ajastutruu lavakujundus ja kostüümid, eriefektid ning valguskujundus – kõik on viidud maksimumini. Helilooja loob kummitava pildi, lavastus säilitab tasakaalu tegelikkuse ja lapseliku fantaasia vahel. Tulemuseks on midagi harukordset. Audiovisuaalne rännak avakosmosesse võib alata. 


Kätlin Armei, Kes-Kus, september 2012