Meediakaja

Meediakaja RSS

Kultuur.err.ee: "Vaene väike rikas teater"

02.02.2015
Diana Leesalu lavastatud “Krabat” on rikkalik ja efektne vaatemäng, kuid puudu jääb peamine – teatri- ja must maagia. Näitlejad sülitavad suust mune ja moondavad pulki rätikuiks, trikid on osavalt esitatud ja teenivad publikult üllatusohkeid. Ent lugu - kahe mehe, hea ja kurja, Krabati (Märt Pius) ja Meistri (Andrus Vaarik) vastasseis - jääb punktiirseks ja pinnapealseks. 

Jaagup Roometi lavakujundus on täpselt läbimõeldud ja muljetavaldavalt funktsionaalne. Tühi laudseinte ja -põrandaga lavakarp avaneb tegevuse käigus kord paremalt, kord vasakult, paljastades veskisellide koikud, Meistri töötoa, suurejoonelise veski koos rattaga, milles näitlejad jooksevad nagu oravad. 
 
Kujundust täiendavad videokatkendid Krabati unenägudest, langevast lumest, tärkavatest puuokstest. Väliselt võimas.

Visuaalselt mõjuvad on ka mitmed misanstseenid. Iga uue õpipoisi saabumist raamiv peatatud hetk, kus “vanad olijad” vastse nõiaõpilase voodi juures pead õieli diagonaalselt üles rivistuvad. Või pikalt lahti mängitud kõrtsikaklus. Rääkimata verdtarretavast pildist, kus võluripoisid endal liikmeid välja venitavad ja küljest saevad. 
 
Kahjuks jäävad paljud neist efektsetest stseenidest asjaks iseeneses, etüüdideks, mis ei vii lugu edasi ega muuda Krabati tegelaskuju kuidagi sügavamaks või mitmekihilisemaks. Need panevad niigi väga pika etenduse venima. “Krabati” telg – lugu poisikese kasvamisest meheks, oma tahte ja väärtuste kujunemisest – jutustatakse meile küll tekstiliselt ümber, aga laval jääb see välja mängimata.

Mis “Krabatis” siis ikkagi puudu jääb? Miks see lugu Linnateatris ellu ei ärka? Esietenduse põhjal tundub, et osa vastusest peitub sõnapaaris “tehnilised võimalused”. “Krabati” efektide tulevärk tekitab tunde, et lavastaja on mingil hetkel lasknud end pimestada nippidest, trikkidest ja detailidest ning unustanud ära peamise, loo, mida ta jutustada tahab. 
 
Ent trikkide vallas pole kuitahes rikkalik teater võrdne partner kirjandusele ega filmile. Elusuuruses näitlejat rongaks ei muuda ja üle publiku peade lendama ei pane. Seda saab teha ainult osavalt suunatud vaataja kujutlusvõime. 
 
Kuidas see võinuks “Krabatis” toimida, annab aimu lavastuse finaal, kus kinniseotud silmadega valges kleidis neiu (Maiken Schmidt) laval tiirlevate mustades keepides meeste vahel liigub ning nende hulgast Krabatit leida üritab, taustal kõlamas kloppivad südamelöögid. Ja ühtäkki on teatrimaagia olemas. 

Kadi Herkül