Meediakaja

Meediakaja RSS

Kultuur.err.ee: Trikster ostab ja müüb - täna hingi, homme muud

17.11.2014
Hendrik Toompere lavastatud “Surnud hingedes” on gogollikku groteski, eesti teatris nappivat mängulist intensiivsust ja nauditavalt tekstitäpset koomikat, kirjutab teatrikriitik Kadi Herkül Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaalis. 

“Surnud hinged” algavad sürrealistlikult võimendatud stseeniga, kus (ilmselt kõrges palavikus) Tšitšikov (Priit Võigemast) reformvoodis küljelt-küljele vetrub ja sonib – “kuidas sa sõidad?! kuidas sa sõidad?!” Kuni üleelusuuruses samagonipudeliga ametis olnud teener Selifan (Andres Raag) rahulikult läheneb ja haige laubale külma mähise asetab. Mõni hetk hiljem on Tšitsikov voodist siiski välja veerenud ja vähkreb raevukalt põrandal. Nüüd haarab teener ta frakihõlmadest ja abitult rippuv Tšitšikov näeb ise välja nagu perutav hobune. 
 
Toompere “Surnud hingede” mõjuvaimad stseenid ongi need, mis ei vii lugu otsesõnu edasi, vaid mängivad lahti üksikuid repliike või keeravad groteskse vindi peale esmapilgul mittemidagiütlevale dialoogijupile. Siin avanevad inimhinged oma kurjuses, lolluses ja armsuses. 
 
Kui aga hakatakse väga selgelt faabulat edasi kerima, saab lavastusest pigem seikluslugu. Episoodid sellest, mis juhtus ühe nutika mehega, kes mõtles välja geniaalse äriplaani – osta talupoegi, kes rahvaloenduse andmeil on elus, aga tegelikult surnud, ning võtta nende arvel pangalaen. Kas pole see vägagi tänapäevane stsenaarium?!
Teatraalselt vahvad on ka hetked, milles tekst ja tegevus sünkroonist välja lähevad. Nagu teise vaatuse avastseenis, kus mängur Nozdrjov (Margus Tabor) suhtleb justkui peategelase Tšitšikoviga, aga viimane on täiesti vait. Vasturepliike esitab lava servas laua taga istuv Nikolai Gogoli välisilmega Kristjan Üksküla*. Ja pall jääb õhku pendeldama. 
 
Ja on tillukesi vahvaid nüansse… kärbse pinin helikujunduses, siis proua Sobakevitš (Piret Kalda) kulgemas üle lava ja kärbseid püüdmas ning samas mõisnik Sobakevitš (Allan Noormets) nentimas, et pärisorjad kipuvad surema nagu kärbsed. Või ihnur-rikkur Pljuškini (Kalju Orro) aeglane laskumine püstiasendist aina sügavamasse kükki, kui tema pihkudesse langevad Tšitšikovi rublad ja kopikad. 
 
“Surnud hingede” finaal jätab otsad lahti. Tšitšikov ei ole heas seltskonnas enam oodatud. Uksed sulguvad. Aga tema reformvoodi on endisel kohal ja teener tukub lavaservas toolil. JOKK-mäng jätkub. Homme ostame ja müüme ehk midagi muud. 
 
* Kavalehe järgi kehastab Kristjan Üksküla Themistoklust, mõisnik Manilovi poega. 

Kadi Herkül