Meediakaja

Meediakaja RSS

Kultuur.err.ee: "Arvustus: Pantalone pisaraid ei usu"

05.06.2014
Elmo Nüganeni lavastatud “Igatsus” tugineb küll kahel Tšehhovi lühijutul ja sisaldab kõiki Tšehhovi-kaanoni kohustuslikke koostisosi, ent igatsevat tundlemist pole Põrgulavalt oodata ega karta, kirjutab Kadi Herkül. 

Siin pole Nüganeni “Pianoola” pikki pilke ega “Maailmale nähtamatute pisarate” mustvalget graafilisust, lavastus algab peadpööritavas tempos ja esimesed nö klassikaliselt tšehhovlikud mõtlikud hetked saabuvad alles teises vaatuses. 
 
“Igatsuse” autor, äsja kirjandusfestivalil HeadRead osalenud William Boyd, märkis ühes usutluses, et kirjutas oma esiknäidendi puhtas 19. sajandi võtmes. Samal moel tõlgendati lugu ka Londoni esmalavastuses, mille puhul briti lehed lahkasidki suures osas seda, kas ja kuivõrd Boyd on Tšehhovile ligi saanud või alla jäänud. 
 
Elmo Nüganeni lavastuse puhul ei tundu võrdlused Tšehhovi viie näitemänguga esmaolulised. Sest Boydi/ Tšehhovi vaikuste, poolikute ütlemiste või ütlematajätmiste asemel tõusevad Põrgulaval esiplaanile teatraalsed kujundid. 
 
Kui idealistlik aristokraadivõsu Missail (Kristjan Üksküla), kes manuaalse töö järele õhkab, juba oma esmailmumisel ähvardab kogu ülejäänud lavaseltskonna redeliga vehkides rivist välja lüüa, ei jää tema õilsatest kavatsustest just väga tõepärane ilme. 


 
Niisama ei sisenda aristokraatlikku rauget armastusväärsust kädistades laudade-toolidega sahmivad mõisaproua Tatjana (Epp Eespäev) ja tema sõbranna Varja (Anne Reemann), kes turukorvid peas kauaoodatud külalist advokaat Koljat (Rain Simmul) vastu võtavad.

Värvikat tegelasgaleriid täiendavad Andrus Vaariku tübeteikas töömees Rõigas, Elisabet Reinsalu piitsaga bravuuritar Kleopatra ja Helene Vannari pottmütsiga elatanud teenijanna Olga. 
 
Kui mõni tegelasist esimeses vaatuses veidi armu leiab, on see Peeter Tammearu mõisnik Lossev.Tõsi, tema tõsiseltvõetavus kahaneb võrdeliselt iga lauajupi või seinaorva vahelt leitud ja tilgatuks kummutatud plaskuga. 
 
Rõhutatud hinnangust pääseb nooruke, pisut “helesinise armastaja” rolli määratud Nataša (Maiken Schmidt), majaproua Tatjana õde. Ning otse vastupidiselt Tšehhoviga harjunud vaataja ootustele, mõjub oma esimesel ilmumiselväärika ja asjalikuna uusrikas raudteeinsener Dolžikov (Kalju Orro). 
 
Aga vähem või rohkem on kogu see seltskond teatraalne, särav ning… naeruväärne. Siin pole kohta Tšehhovi (või Boydi) vastandusele artisokraatia ja väikekodanluse vahel, kõik suhted ja suhtumised on võltsid ja mängitud; rahatuus Dolžikovi maailm pole labasem või madalam kui mõisnike oma. Maitsed on vast erinevad… kui sedagi. 
 
Erinevalt Boydi näidendist, mille ääremärkus rõhutab lavastuse ruumi muutumist esimese vaatuse laokil, kuid stiilsest suvemajast teise vaatuse labaseks ninnu-nännu karnevalidekooriks, ei ole muutused Põrgulaval ehmatavad ega jõledad. 
 
Esimese vaatuse euroalustele ja rebenenud tapeedile lisanduvad hiina laternad ei mõju selles lavaruumis kohatult. Ehkki jah, mängulistes detailides on muidugi vihjeid. Mõisaproua Tatjana ei üritaks ilmselt üksiku hiina söögipulgaga taldrikult oliivi taga ajada nagu ärimees Dolžikov.

Üks naeruväärne maailm ja naeruväärsed inimesed selle sees, mõned rikkamad, mõned vaesemad, mõned haritumad, mõned saamatumad. Lisaks mitu armastuse hulknurka ja üks pankrotis mõis. 
 
Kindlasti võib nii Boydi kui Tšehhovit nõnda tõlgendada. 
 
Ometi tundub teises vaatuses, et “liiv on kusagil vahel”. Sest kui kõik on võrdselt naeruväärne ja naeruväärsed, jääb segaseks, mida mõisaproua Tatjana õigupoolest taga nutab ja mille pärast piinlikkust tunneb.On ju uusrikkad, kes mõisa endale said, enam-vähem samast puust, kuigi kannavad ehk veidi teistsuguseid rõivaid; ja suvemaja kujutis laval näeb välja umbes sama armetu või armas. (Epp Eespäev Tatjanana mõjub jõuliselt ja usutavalt, aga lavastus ei paku sellele sisulist tuge.) 
 
Lavastuslikult toob teine vaatus juurde kontraste ja paar klassikalist Tšehhovi-stseeni, kus kõik saab peaaegu öeldud ja peaaegu teoks…,ent keegi või miski sekkub ikka vahele. Vilistab, hüüab, pistab pea tala tagant välja... 
 
Elmo Nüganeni suurepärane variatsioon Boydi aineil on Anne Reemanni Varja ja Rain Simmuli Kolja peaaegu-suudlemisstseen, mis jääb näidendis sündimata, ent mille lavastaja nö tagurpidi-ajas välja mängib. 
 
Kokkuvõttes, lavalist tegevust, mürtsu ja särtsu on “Igatsuses” kamaluga. Publik naeris hooga ja nokkis mõnuga tekstinalju. Igatsust vast eriti ei olnud, aga lõpuks jäi ikkagi õhku võimalus, et õnn on kusagil ja kuidagi võimalik. Ehk järgmisel nädalal. 

Kadi Herkül

Vaata Siim Vahuri fotosid lavastusest siit.