Meediakaja

Meediakaja RSS

Kultuur.err.ee: "Elmo Nüganen: tahame rääkida vaatajaga kui võrdsega"

14.08.2015
Tallinna Linnateatri 50. juubelihooaja avamise eel rääkis peanäitejuht Elmo Nüganen, et Tallinna Linnateater on unikaalne. See koosneb 14 keskaegsest hoonest, mis asuvad üksteise kõrval ning kuhu sisse on pugenud kaasaegne teater. Sellist kompleksi, kus teatrihooned ümbritsevad vabaõhulava, ei näe tema sõnul kusagil mujal maailmas. Tallinna Linnateatri 50. juubelihooaeg on vaikselt alguse saanud ning selleks puhuks on väga põhjendatud uurida natukene Elmo Nüganenilt selle teatri käekäigu kohta – ta on olnud teatri peanäitejuht alates 1992. aastast, ehk võib öelda, et ta on olnud teatriga poole selle eluajast. Päev enne 50. juubelihooaja avaüritust (mida väisas meeletu hulk rahvast) sai Tallinna Linnateatris mõned sõnad vahetatud. 

Milline on teie esimene mälestus Noorsooteatrist? Kogu Tallinna Linnateatri perioodi olete olnud teatri peanäitejuht, kuid enne seda?
Ma olen Jõhvi poiss, seal sündinud ja koolis käinud. Kooliajal, kui me ka Tallinnas teatris käisime, siis sattus see kuidagi olema Draamateater. Seega, kooliperioodist on mul raske tuua mingit eredat mälestust Noorsooteatrist. Loomulikult ma olin sellest kuulnud, näinud teles mõningaid telelavastusi, aga otsest kokkupuudet, et ma oleksin saalis istunud, ei ole. 
 
Esimesed kokkupuuted tulid alles siis, kui kolisime perega Tallinnasse ja ma läksin Pedagoogilisse Instituuti näitejuhtimist õppima, mis asus samuti Laial tänaval – siis ma juba teadvustasin endale, et samal tänaval on Noorsooteater. Sealt tulid ka esimesed nii-öelda teatrielmused, mis eredalt meeles – "Lendas üle käopesa", "Hamleti" lavastamine Alam-Kolka külas" – üle linna hitid, mida võis mitu korda vaatamas käia, kui õnnestus. 
 
Tundus juba toona, et tahaksite end selle teatriga siduda?
Kummaline, et see mõte käis mul peast läbi küll. Mäletan, et ma vist ei olnud isegi veel teatrikooli sisse astunud, kui kõndisin teed läbi Balti jaama juures oleva pargi Laia tänava kooli, ja mu peast vilksatas läbi mõte – näed, sama teed pidi võivad tööle tulla ka need inimesed, kes lähevad Noorsooteatrisse tööle, huvitav, ma käin ka praegu juba sama teed pidi. 
 
See oli lihtsalt uitmõte, aga see on eredalt meeles. Eks ma lükkasin selle muidugi kohe kõrvale, ma ei jäänud selle peale unistama.

Milliseks peate Tallinna Linnateatri positsiooni praegu Eesti teatrimaastikul?
Esile võib tõsta ehk seda, et meil on nüüd aastatega välja kujunenud oma publik. Ilmselt on publiku arv ka päris suur ning ma ei pea silmas nüüd neid vaatajaid, kes ainult meie teatris käivad – nad käivad kindlasti ka teistes teatrites, aga nende esimene eelistatum valik oleks meie teater. Seda on tajuda, et meil on selline publik olemas ja see on väga suur asi. See on ühe teatri jaoks suurim kingitus. 
 
Publiku arv on aga arvatavasti suurem, kui meie teatrisaalid mahutavad, sest teatripiletid on meil kõik koheselt väljamüüdud, kui uue kuu etenduste piletid müüki tulevad. Saalid on seeläbi alati täis. Ja eks see on võib-olla teine moment, mis on oluline: neid inimesi on piisavalt, et saalid täita. 
 
Kas Tallinna Linnateatril on olnud läbikukkunud etendusi?
Muidugi, meil on olnud näiteks olukordi, kus enne esietendust saime aru, et seekord ei tulnud ning esietenduse ära jätsime. On olnud ka olukordi, kus oleme mõnd etendust mänginud lühikest aega ja siis maha võtnud. Aga üldiselt me üritame loomulikult alati kõike hästi teha. Ehk on see niiviisi ka seepärast, et kui meil on mingi läbikukkumisele viitav olukord, siis me lükkame selle projekti kõrvale. Kahtesid ja ühtesid on meil vähe, kui aga on juba tugev kolm, siis jätame selle mängukavasse. See ehk tõstab ka meie keskmist hinnet nii, et ongi ainult kolmed-neljad-viied. 
 
Kas võib öelda, et teie publikul on mingi kindel ootus Linnateatri suhtes?
Ilmselt on, aga ma ei usu, et see ootus on midagi sellist, mis dikteeriks meile, mida me peame teatris tegema. Ma arvan, et see vaataja on meie suhtes lojaalne. Vormis ei ole küsimus, vaid pigem sisus, mida me ühe või teise lavastusega öelda tahame. Kui lavastusel on juures rahamaitse või haltuuramaik, siis vaataja tunneb selle ära, seda ta ei taha. Ta ei oota meilt, et me ennast juudaseeklite eest müüme, ta ei oota meilt seda et me laseme end ära osta. Me püüame säilitada eneseväärikust ja suhtume lugupidavalt ka vaatajasse. Me ei taha vaatajat alahinnata – tahame rääkida vaatajaga kui võrdsega. 
 
Kui 1992. aastal teatri etteotsa astusite, siis millest tuli üldse nimi Tallinna Linnateater?
See tuli tegelikult hiljem – 1992. aastal, kui me alustasime, oli see ikkagi veel Noorsooteatri nime all. Tol ajal ei olnud ühelgi linnal munitsipaalteatrit. Nüüd on linnateater vähemalt Kuressaarel ja Tallinnal. Eks me siis hakkasime ju vaikselt kõik koos Euroopasse ka minema ja Põhjamaades – Soomes, Rootsis, Taanis – oli riigi pealinnal oma teater, võtkem näiteks Helsingi või Stockholmi Linnateater.

Tallinna linnaametnikud teadsid seda ja tol hetkel oli linna majanduslik seis ka veidikene kobedam kui praegu. Oli kuulda, et Tallinna linn mõtleb ja arutab, kas võiks ehk Tallinnalgi, nagu igal teiselgi Põhjamaal või Euroopa pealinnal, olla oma teater. Need sahinad jõudsid muidugi ka meie kõrvu ja siis läks kiireks rebimiseks, sest eks see pidi olema üks Tallinna teatrite seast. Kõigist variantidest jäi pinnale aga Vanalinnastuudio, mis sobiks juba nime poolest, ning Noorsooteater. Me läksime kiirelt staatuse endale saamise sooviga linnavalitsusse ja rääkisime nii tolleaegse linnapeaga kui ka kultuuriministriga. Toona tundus see igati hea plaan, et teatrimaastikule sünnib üks munitsipaalteater – ülejäänud olid ju kõik ikkagi riigiteatrid. See tundus siis õige samm ning eks ta ilmselt oligi.

Samal aastal alustasite ka esimeste etendustega Lai Tänav 19 pööningul, kus nüüd asub Taevalava. Mis on seal alates sellest hetkest muutunud?
Esimene lavastus oli seal Madis Kalmeti lavastus "Lollprints" ja järgmine paari aasta pärast "Kolme musketäri" viimane osa, kus esimesed kaks osa toimusid Lavaaugus ja viimaseks osaks viidi rahvas üles pööningule, nüüdsele Taevalavale – väljaehitamata, lihtsalt selline telliskiviruum täis tuvisitta, mis küll sealt kuidagi ära koristati – ja seda siis mängiti seal ligi kolm aastat. 90-ndate lõpus, kui läks renoveerimiseks, nihkusime me majast Lai 23, kus on meie väike saal, teiste majade suunas ning 1999. aastal kolisime lõplikult siia. Värskelt renoveeritud ruumidesse saigi Taevalava koos uute riietus- ning olmeruumidega.

Ja kuidas Põrgulava tekkis?
Põrgulava tekkis 1997. aastal, seoses lavastusega "Kolmekrossiooper". Siit me jõuamegi selle juurde, et kõigi saalide sünd on tingitud sellest, et kusagil on tarvis mängida ja meil pole lihtsalt ruumi. Oleme läinud kõige suuremasse ruumi majas ning kohandanud selle teatri jaoks. Põrgulavaga oligi täpselt niimoodi, et enne läks lavastus sisse ja alles hiljem tegime ta selliseks nagu ta on praegu. Samamoodi oli Taevalavaga ning ka Lavaauguga, mis algselt oli tegelikult tiik, kus ujusid pardid. Meil ei jäänud aga midagi üle, polnud kusagil mängida ning tuli see vesi sealt välja lasta ja korda teha.

Tallinna Linnateatri koosseis on väga kirev. Oskate ehk välja tuua mõne eriti ereda seiga või külje selle koosseisu kohta nende aastate pealt, mis teatris veetnud olete?
Läbi selle aja on siin tõesti palju näitlejaid töötanud, nii Noorsooteatri ajal kui ka Linnateatri perioodil. Kui aga mõelda üks asi, mis tõesti iseloomustab seda, siis ehk see, et paljud meesnäitlejad on siin teatris olles kandnud marssalikepikest põues, nad on siit teatrist ära minnes läinud mingit teist teatrit juhtima. Selliseid teatrijuhte, kes on Linnateatrist läinud teist teatrit juhtima, on kuskil viie ja kümne vahel ning see on päris mõtlemapanev asi. Siit on saadud mingisugune pisik. Või ehk on see hoopiski rahulolematus – tahan siit ära minna ja uuendada.

2012. aastal lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis teie juhendatud 25. lend, kust on tulnud praegusesse truppi kümmekond inimest. Kas ja kuidas on teater pärast nende liitumist muutunud?
Kindlasti on teater muutunud ning seda me tegelikult ka tahtsime. Teatris peab olema verevahetus, midagi peab muutuma. Organism peab end taaslooma, taaspuhastama, isegi kui ta vananeb, siis ta ikkagi muutub. Loodus ei salli ju paigalseisu. Iseenesest on protsess kogu aeg käinud, kahe või nelja aasta tagant on ikka tulnud uusi juurde, ehk küll mitte nii suurt arvu. Suur arv oli tingitud eelkõige sellest, et kursus sai võetud teadmisega, et Lavaaugu kohale valmis teatrihoone ja on rohkem näitlejaid vaja. See ehitus jäi ära, aga ega siis õpilased selles süüdi pole, et linnal raha ei ole. Ma tegin südame kõvaks ja hakkasin inimestega rääkima, kellega tarvis, et me ei saa ju ühte lendu tänavale jätta. Uut suuremat mängusaali me ei saanud, aga näitlejad me ikkagi võtsime. Ma ei tahtnud neid kõrvale jätta. Hale hakkas. Kahju hakkas. 

Mitme lavastusega on nad nüüd juba oma publiku leidnud, publik on kindlasti uuenenud. Nad on toonud kaasa sellise osa rahvast, mida meie vanad olijad endaga ei oleks saanud kaasa tõmmata. Noorema põlvkonna publiku jaoks ei ole mingid teemad, mida vanad käsitlevad, nii huvitavad, neid huvitavad mingid teised teemad. Tulid noored, kes on teinud selliseid lugusid, mis kõnetevad omaealisi.

Jah, kui võtta näiteks "Lantimiskunstnikud".
Väga hea näide, täpselt. Mul on naine ja lapsed, varsti tahan saada vanaisaks ja see teema oli oluline kunagi nooruses, aga praegu ei oleks ma küll sellist asja teinud. Mängitakse Salme kultuurikeskuses ja publik rõkkab – sellist vaimu on nad kindlasti toonud. Kuna on palju noori inimesi, siis on palju rohkem ka uusi ideid. Nende inimeste hulk, kes pakuvad välja ideid, on suurenenud. ETV saade "Kontakt" näiteks, kui ei oleks olnud eestvedajaid nagu Paavo Piik, Henrik Kalmet, Veiko Tubin, siis saadet "Kontakt" ei oleks olnud. Mina tegelen oma tööde-tegemistega ja ma ei jõua seda lihtsalt teha. Tulid noored ja said selle kohe ära teostada. Nad on toonud paletile uusi värve ja need on head kirkad värvid. Pilt on läinud laiemaks ja värvilisemaks. 
 
Olite pärast üheksa-aastast pausi esmakordselt Linnateatri laval sel aastal etenduses "Sügise unenägu" ning astute uuesti lavale Madis Kõivu tükis "Tagasitulek isa juurde" – mis teid vahepeal lavalt eemale hoidis ning kuidas oli uuesti lavale astuda?
Midagi ei hoidnud tegelikult eemale, kaks põhilist põhjust oli: eks lavastamisega oli rohkem tegemist ja ka koolijuhtimisega ning selle kõrvale ei olnud lihtsalt aega. Ega tegelikult ei olnud ka väga pakkumisi ja kui nüüd pakkumine tuli, siis ma mõtlesin, et mis seal ikka, proovin korra A ja B juurde tagasi tulla, et kuidas see näitlemine siis on. Mõtlesin, et äkki õnnestub mingi uue kvaliteediga tulla, aga ikka oli sama vana. Samad jamad mis varem, kõik oli samamoodi.

Aga oli tore laval tagasi olla?
Ikka, muidugi. Mida ma kindlasti ei jõuaks teha on aga see, et ma lihtsalt ei saaks võtta sellist koormust nagu on näitlejatel, kellel on kuus võib-olla isegi 15 etendust. Siis peaksin olema lihtsalt näitleja koha peal. 
 
Kui inimesed midagi loovad, siis arvatakse, et neil peaks justkui olema mingid eeskujud. Kas Tallinna Linnateatri ülesehitamisel oli teil eeskujusid, kellelt šnitti võtsite?
Ma olin küll mõelnud, kuidas teatrit üles ehitada ja ma usun, et rääkisin ka mitmete inimestega, kuid mul olid kindlasti mingid tahtmised, mida ma tahtsin enda teatri puhul näha. Üks oli see, et näitlejate tase teatris oleks selline, et sama näitleja võiks ühel päeval mängida Hamletit ja teisel päeval mängida vabalt hellebardihoidjat. Soovisin, et oleks ühtlane ja tugev trupp, kus ei oleks ainult mõned staarnäitlejad ja ülejäänud, kes mängivad hellebardihoidjaid. Et kui tuleks üks lavastaja, kes ütleb et Hamletit võiks mängida see näitleja, siis teise lavastaja käe all võiks selle rolli saada hoopis mingi kolmas või neljas näitleja.

Teine põhimõte oli see, et ma tahtsin töötada teatris, kus sõltumata sellest, milline mu amet on, olgu ma kas koristaja, lavastaja, näitleja või lavamees, tahaksin ikkagi just selles teatris töötada. Ükskõik, kes ma ka oleksin, ma lihtsalt tahaksin just selles teatris olla. Asi ei tohiks oleks ametis.

50 aastat Linnateatrit on täis. Millised on järgmised 50 aastat, kas teatrit siis üldse veel tehakse?
Ma arvan, et tehakse ja ilmselt loetakse isegi raamatuid, teatrit on ikkagi juba sajandeid tehtud. Ma hakkan kohe banaalseid sõnu rääkima, lugeja andestagu ja püüdku mu banaalsetest sõnadest läbi murda, aga praeguses globaliseeruvas, tehnokraatlikus ning poolenisti juba virtuaalses maailmas ei saa niisugune inimlik kokkupuude lihtsalt kuhugi kaduda. See, kui kaks inimest istuvad laua taga ja räägivad juttu, on kõige loomulikum inimeste vaheline suhtlemine. Kuna kõige muu pealetung on nii suur, siis selline asi muutub aina haruldasemaks ning sellele tuleb teine väärtus juurde ja sama asi on ka teatriga. See on üks väheseid kunstižanre, kus see inimlik puudutus on žanri enda aluseks. Ühed inimesed tulevad saali, nad näevad reaalselt teist inimest, näevad, kuidas ta naerab ja nutab ja saavad seda temaga koos teha – see ei saa hääbuda. Kindlasti võivad tulla mingid raskemad ajad, aga täiesti ära ei saa see lõppeda.

Võib-olla 50 aastat on liigagi kaugele vaatav, aga kui vähendaksime perspektiivi – järgmised kümme aastat Tallinna Linnateatri jaoks, kuidas see võiks kulgeda?
Ma väga tahaks loota, et ka siis on meie teatril olemas oma publik ja saalid on täis, ent see sõltub eelkõige ikkagi teatri tegijast, mitte vaatajast. Ma ei usu, et vaataja, kes on leidnud tee teatri juurde, heast peast lõpetaks teatris käimise. See sõltub ikkagi tegijaist endist. Kui me ise midagi ära ei riku, kui me ei hakka lati alt läbi jooksma, ei hakka kõike rahaks muutma – kuni me seda ei tee, siis vaevalt vaataja ära läheb. Muidugi tuleb jätkata seda, et aeg-ajalt tuua jälle ports noori inimesi, kes toovad endaga kaasa taas nooremat publikut. Võiks isegi öelda, et kümne aasta pärast ei olegi ehk väga midagi muutunud. Ilmselt kanname küll veidi teisi riideid ja räägime pisut teistmoodi, aga olemus jääb ikkagi samaks.

Äkki on kümne aasta pärast olemas uus teatrimaja ja suur saal?
Võib-olla, enne kümmet aastat ilmselt ei tule, aga ehk just siis. Meil ei ole muidugi mingit maja ega kinnistut vaja, meil on vaja lihtsalt ühte saali. Ideaal oleks see, kui Lavaaugu maa alla saaks ehitada ühe teatrisaali. Meil ei ole nii ehk naa vaja päevavalgust, teatrisaalis peabki pime olema, siis jääks Lavaauk ka veel alles ja saaks sealgi edasi mängida.

Juubelihooaeg on kätte jõudmas – kas tuleb midagi väga teistmoodi?
Väga teistmoodi ei tule, aga juubeliga seotud üritusi ja asju on küll rohkem. Kui tavahooajal on uuslavastused, siis praegu on lisaks uuslavastustele mitmeid muid vorme. Saatest "Kontakt" me rääkisime, see jätkub. Algab ka selline sari, kus vaatajad kohtuvad näitlejatega teatrivormis. Muidugi ka lavastused, mille puhul oleme võib-olla natuke laiemalt vaadanud. Nii lavastajate puhul, sest sel hooajal on meil kaks välislavastajat, lisaks on teatrikooliga meil üks koostöö ja Vene Draamateatriga koostööprojekt. Väga huvitav saab olema ka Šapiro kokkupuude Eesti materjaliga "Tagasitulek isa juurde". Pealtnäha tundub olevat tegu väga Eesti materjaliga, aga kaugemalt vaadates võib see juhtuda igal pool. Eestipoolne vaade on meil olemas Priit Pedajase lavastuse näol 1994. aastast, kuid nüüd tundus huvitav see – nii palju aega on mööda läinud –, et kuidas võiks seda vaadata niiviisi, et rahvustunded seda ei sega. Vaadates seda pigem inimliku tragöödiana. 
 
Klassikud ikka jätkavad?
Kindlasti jätkavad. Tagasi tulevad mitmed lavastused, mis on vahepeal puhkusel olnud: nii "Aeg ja perekond Conway" kui ka "Karin ja Indrek". Me tajume, et on olemas nii vaataja kui ka teatri enda huvi, mille peale me sooviksime seda kindlasti veel vaatajaile mängida.

Milline on teie hinnangul üldiselt praegune Eesti teatri seis?
Eesti teatris on üsna hea seis. Kui me räägime, et kas teater on üksluine ja ühetaoline või on ta kirju ning mitmepalgeline, siis meil leiab igale maitsele midagi. Kui nüüd rääkida, mis veel võiks olla, siis võib-olla vahel võiksime, meie, teatritegijad, rohkem süveneda materjali või teemasse. Mitte muutuma pinnapealseks ja mitte tegema publikut alahindavaid asju, mitte pidama publikut lolliks. Publik ei ole kindlasti loll. Eks see tuleneb muidugi vahel sellest kommertslikust vaatevinklist ja ka sellest, et hinge sees hoidmiseks tuleb teatrit toota. Vaataja käib saalis ära, tulin-käisin-nägin, ja järgmine päev enam ei mäletagi, mida vaatamas käis. Seda peaks võib-olla vähem olema. Teater on muuhulgas muidugi meelelahutus, aga ta ei ole ikkagi ainult see. 
 
Elmo Nüganeni saab teatrilavadel näha uuesti 16. septembril, mil esietendub Madis Kõivu etendus "Tagasitulek isa juurde". 

Küsis Kaspar Viilup