Meediakaja

Meediakaja RSS

"Aus kallistaja"

01.03.2006
Anne
Tiina Laanem

Esmapilgul malbe ja kinnisena paistev Linnateatri näitleja Hele Kõre (26) peidab endas särtsuvat tulevärki. Kui vaja, siis kihutab adrenaliinist pakatavana mootorratta tagaistmel, kui vaja, siis nutab kauni muusika saatel ennast tühjaks. Sel kevadel ootab teda tõeline väljakutse teatrilaval.

"Sina teeksid maailmast kloostri, seda sa teeksid," ägestus Karin. "Aga pea meeles: mina sinuga su kloostrisse ei tule. Ennem lähen juba sinna, mida sina nimetad avalikuks lõbumajaks."

Indreku ja Karini kirgedest tulvil abieludraamale pühendas Tammsaare "Tõe ja õiguse" neljanda osa. Raamatus mõjub noor naine kohati kui arulage hüsteerik, kes kurnab oma mõtliku loomuga kaasat kriiskamiste, vaidluste ja käsikähmlustega. Kogu selle kooselu valu ja võlu jõuab veebruari viimastel päevadel Linnateatris lavalaudadele. Karinit kehastab Hele Kõre. Sel puhul tahaks spontaanselt hüüda: "Kas tõesti? Selline malbe tütarlaps, sellise fuuria rollis?!" Aga kes üldse ütles, et Hele on malbe? Ilmselt tuleb esimest "süüdlast" otsida kinolinalt. Tuhandete vaatajate mällu sööbis noor näitleja armsa ja lahke Marta-nimelise piigana filmist "Nimed marmortahvlil". Seejärel tuli ridamisi kaunite näitsikute osatäitmisi teatriski. "Vahepeal oli tõesti periood, kus mängisin järjest ainult ilusaid tüdrukuid. Endalgi hakkas vaikselt hinge kriipima," tõdeb kolmandat hooaega Linnateatri kõige hõivatum naisnäitleja. "Mulle jäid meelde garderoobikaaslase Liina Olmaru sõnad, et pole vaja liigselt muretseda, sest rollid tulevad õigel ajal ise sinu juurde. Kogenud naiskolleegid ongi just need inimesed, kelle käest ma tavaliselt nõu küsin, kellele mõnikord oma muresid pihin või kellega arutamist vajavaid asju lahkan. Saan neilt tuge." Karini osa üle rõõmustab Hele siiralt. Ka kehastatava kangelanna mõistmisega ei näi tal probleeme tekkivat. Iga kord, kui alustan juttu sõnadega "hüsteeriline naine", veenab vestluskaaslane mind ümber repliikidega: "ta on lihtsalt spontaanne ja temperamentne, kuldse südamega naisolevus, kes kõike väga südamesse võtab" või "nende armastus Indrekuga on tõeliselt suur, ainult et nad armastavad teineteisest mööda ja selles ongi kogu traagika". Näitlejanna tunnistab, et leiab endas nii mõnegi kandi pealt Kariniga sarnast - temalegi meeldib pigem mööda pilvi hõljuda kui maailma realistliku pilguga uurida. Ainult iseenda teada hoitud saladused ning unistusedki on põues peidus.

"Aga samas pole näiteks vaidlemine minule omane," arutleb Hele. "Tajudes, et olukord kisub tüliks, olen valmis vabandust paluma isegi sel juhul, kui ise süüdi pole. Minu sõna ei pea tingimata peale jääma. Tülitsemine tõmbab mind energiast tühjaks. Ma ei taha, et suhetesse jääks hõõruv liiv vahele. Kui tajun mõne inimesega pingeid ja näen, et tema ei tuleks mingil juhul minuga rääkima, siis lähen ise. Seetõttu meeldivad mulle just ausad inimesed, sest elus kohtab silmakirjalikkust liigagi palju."

"Mehed on süüdi," lõpetas Karin lause. "Kõik mehed, sest teie ajate äri, teie käes on raha ja varandused. Naistel pole ju midagi. Paljas ihu ja hing, see on kõik."

Kuigi Hele sai alles 26aastaseks, pole tema kooselukogemus hoopiski nii napp. Elukaaslase ja samuti Linnateatri näitleja Alo Kõrvega tutvusid nad kümmekond aastat tagasi, koos on elatud seitse aastat. Mõlemad õppisid Jõgeva gümnaasiumis ning osalesid kooliteatris Liblikapüüdja. Näib, nagu oleks Hele elu veerenud kui õlitatud ratas konarusteta teel, sest juba "Laulukarusselli" saates osaledes teatas tüdrukutirts, et temast tuleb näitleja, ning tegigi öeldu tõeks. Usutletav ise väidab, et pole tegelikult üldse planeerija tüüpi inimene ning elab pigem hetkes. Kuigi samas tunnistab sedagi, et keskkooli lõpetades polnud tal ühtegi arvestatavat alternatiivi lavakunstikoolile. Läkski nii, et Hele sai lavakasse kohe sisse, kuid Alo oli üks esimesi joone taha jääjaid. Hiljem meenutas Elmo Nüganen pilti, kuidas Jõgevalt pärit paar lahkus pärast sissesaanute nimekirjaga tutvumist - üks kõndis paar meetrit ees, teine lonkis tagapool, mõlema olekust õhkus sõnatut kurbust. "Ma ei suutnud enda üle üldse rõõmustada, sest kooliukse taha jäi nii Alo kui ka pinginaaber Jõgeva koolist," meenutab naine tagantjärele. Elule meeldib aga vimkasid visata. Kuna tolleaegse menubändi Rumal Noorkuu solist Hendrik Raave loobus õppetööst, valiti lisakatsetega tema asemele "varupingilt" Alo Kõrve. Hele meelest oli see saatuse kingitus, sest lähedane inimene, kes mõistab sinuga sarnast keelt, oskab anda parimat tagasisidet. Muide, kui põigata veel korraks Jõgeva gümnaasiumi päevisse, siis õnnestub sealt leida taas üks väike sarnasus noore näitleja ja tema kehastatava lavakangelanna vahel. Nimelt oli Tammsaare loodud Karinil kombeks vihahoos Indrekule kättpidi kallale söösta, seesama impulsiivsus pole päris võõras ka Helele. "Mulle meeldis kooli ajal poistega kakelda. Täitsa füüsilises mõttes kohe, kui muud ei aidanud, siis panin kerge litaka ära," tunnistab omaaegne klassi liider naerdes, lükates ümber sellegi, et lasteaiakasvatajast ema tütrena käitus ta alati viksi-viisaka piigana. Hoopiski mitte, sest puberteediaegsed peod kestsid varaste hommikutundideni. Mingit harmoonilist roosamannaelu pole mõtet tema plikaeast otsida. "Pärast pingelisi tööperioode meeldib mulle nüüdki mõnikord täistuuridel lõbutseda. Ja üdini naiselik tüüp pole ma kunagi olnud. Ma ei karda kõrgust ega kiirust, naudin täiel rinnal tsikli tagaistmel kihutamist. Rändame suviti Aloga mootorrattal mööda Eestit ringi ja mis seal salata - õõnes tunne kõhus ning soontes pulbitsev adrenaliin meeldib mulle! Ja tegelikult on mu sõpruskonnaski rohkem poisse kui tüdrukuid."

"Hea küll, siis ma viskan oma plastika, viskan tantsutunnid, viskan masseerimise, viskan kõik ja hakkan sööma nagu hobune. Las ma lähen paksuks nagu vana läsu, küll ma siis näen, kuidas see sulle meeldib," ägestub Karin.

Seoses filmiga "Nimed marmortahvlil" kasutati Helest rääkides nii mõnigi kord määratlust "klassikaliselt ilus naine". Seda hämmastavam on kuulda, et ilusaks tituleeritu pole ennast ise kunagi niimoodi tundunud. Talle ei meenu, et oleks end ülessätituna peeglist imetlenud ja tõdenud: "Näen täna kaunis välja!" Pigem hakkavad silma esmalt need jooned, mida loodus võinuks teisiti vormida. Tumedajuukseline siira olekuga naine poetab tõdemuse, et välimusega seotud kompleksid istuvad temalgi tagataskus ega soostu sealt kuigi lihtsalt lahkuma. Seetõttu silmitseb ta pigem teisi inimesi kui vaatleb iseenda peegelpilti. Ka kaunitaride lõbusa ajaviite ehk flirtimisega pole näitlejanna kuigivõrd sina peal.

"Kui tajun, et meeldin kellelegi ega saa omalt poolt samaga vastata, siis tõmbun alateadlikult tagasi," sõnab Hele. "On olnud olukordi, kus soovitakse minuga välja minna või tutvuda, aga ma ei taha anda asjatut lootust, ütlen parem kohe ära." Kui meeste meeleline õrritamine pole Helele omane, siis inimeste kallistamist peab ta vägagi tähtsaks. Ütleb lausa, et armastab sõpru, kolleege, vanemaid ja tuttavaid kallistada, sest füüsiline kontakt annab olulisi impulsse. Mõnikord olevat isegi tore jälgida, mismoodi üks või teine tegelane embamisele reageerib. Sama mõnus tegevus on juuksuris käimine. Selle kirega nakatas teda mõne aja eest kolleeg ja sõbranna Evelin Pang. "Varem mind juuksurisalongid ei tõmmanud, kuid Evelin soovitas üht head juuksurit ja sealt see algas. Ma tõesti naudin, kui oma ala proff mu juuksed ette võtab ja nendega mitu tundi mässab - peseb, masseerib peanahka, toonib veidi ja lõikab. Mina joon samal ajal mõnuga tassikese teed või kohvi."

"Aga pärast peate ikkagi õppima valutava südamega laulma," ütles Karin, "sest ooperis on ju alati nii suur armastus, et lõpeb surmaga."

Laulmisel on Hele unistustes kindel koht. Konkurssidel "Laulukarussell" ja "Kaks takti ette" osalenud muusikalemb igatseb tulevikus suhelda publikuga ka laulmise kaudu. Põues idaneb salasoov - et keegi kirjutaks talle lugusid, sest tal puudub oma repertuaar. Ise muusikat luua Hele ei söanda, sest arvab, et laulud saaks liialt primitiivsed. Seni võib aga noore näitleja lauluhääle ja klaverimänguga tutvust teha kontsert-etendusel "Eesti teatri laulud".

"Muusika laeb mind vaimselt ja aitab hinges pesitsevatel tunnetel väljapääsu leida. Mõnikord elan musikasse nii sisse, et nutan üksinda selle mõjul. Hiljuti maal puhkusel olles kuulasin näiteks Arvo Pärti ja silme ees hakkasid jooksma kaadrid minu enda peas loodud filmist. Ma ei karda alateadvusest esile kerkivaid emotsioone, kui tajun ühtäkki suurt kurbust, siis järelikult oli mul seda kurbust vaja." Hele jaoks mängivad eneselaadimise seisukohalt olulist rolli ka unenäod. Kui mõnikord siginevad unedesse veidrad sündmused või sümbolid, viimati näiteks meeletu tulistamine, siis otsib ta nähtule unenägude seletajast vastuseid.

"Ma nutan unes päris palju, teinekord ärkan selle peale üles, et pisarad voolavad mööda põski. Pühin pisarad ära ja magan edasi - ju oli sedagi vaja. Aga samas ma ka naeran väga palju. Mulle meeldib kui kolleegid mind naerutavad. Samuti olukorrad, kui laval kipub partneri tõttu naer peale tulema ja seda pole võimalik endas väevõimuga alla suruda."