Meediakaja

Meediakaja RSS

"Kuidas Šapirole näib?"

11.11.2006
Postimees
Madis Kolk

Adolf Šapiro töised külaskäigud Eesti teatrisse on alati kujunenud sündmusteks, alates juba tema «Kirsiaia» lavastusest kolmkümmend viis aastat tagasi.

Šapirole teeb muret ühiskond, kus indiviidi soovitakse näha standardina, seejuures suhtutakse isiksusse agressiivselt. See teema on ka Šapiro uues Eesti-lavastuses.

Hiljem on sellele järgnenud veel «Kolm õde» (1973), «Kes kardab Virginia Woolfi» (1977), «Elav laip» (1980), «Kolmekrossiooper» (1997) ning «Isad ja pojad» (2002).

Šapiro teater

Kõikide nimetatud lavastuste puhul on publik saanud olla tunnistajaks kas seni varjul olnud näitlejaannete avaldumisele või tuntud headuses vanameistrite uutele tippsaavutustele.

Ka lavastaja ise on öelnud, et eesti näitlejatega olevat tal hea klapp, sest need ei ole paatoslikud ega maneerlikud, vaid asjalikud ja konkreetsed. Seegi paistvat kohe välja, kui nad ei taha proovi teha.

Tõenäoliselt sobivad need eeldused ka Šapiro pedagoogikreedoga, mille kohaselt on igasugune lavaline innovatsioon esmajoones lavastaja pärusmaa, näitleja peaks olema aga ennekõike realist.

Seda viimast ehk siis näitleja reaalsus- ning realismitaju arendamist on TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia audoktor Šapiro õpetanud ka eesti teatritudengitele nii Tallinnas kui Viljandis. Tema kui lavastaja novaatorlus pole aga ilmselt kunagi seisnenud otseses lavaesteetilises eksperimenteerimises.

Küll aga on ta oma ühtaegu tundliku ja ekspressiivse psühhologismipärandi valdamisega saavutanud alati alusdramaturgiaga n-ö võrdsetevahelise dialoogi.

Nii on ta alati ajastu meeleolusid lavaruumi püüdnud ilma otsese mis tahes mõttes vulgaarse sotsiaalse teatri atribuutikata, kuid ometi läbinägeliku suhtega.

See võimaldas 1970-ndate alguse teatrikülastajal tajuda tema draamateatri «Kirsiaias» eelmise kümnendi idealismi sumbumist ja peagi saabuvat ebakindlust, kaks aastat tagasi Moskva Kunstiteatris loodud uusversioon kõneles aga pooleldi metateatraalselt kunstist endast ning vaimsuse hetkeseisust teatrilaval.

Võib oletada, et pisut sarnased küsimused on juhatanud Šapiro ka Pirandello näidendini.

Kui nelja aasta tagune paljupärjatud «Isad ja pojad» võimaldas külalislavastaja kõrvalpilgu abil avardada Turgenevi arutlusi põlvkonnaprobleemide üle ka kohalikule sotsiaalsele keskkonnale, siis küllap tajub Šapiro kosmopoliidinärv tänases Eestis (ja eesti teatris) mitut sellist üleilmastumise kõrvalmõju, mille pärast ta varemgi südant on valutanud.

Vastupanuenergia

Mitte et Pirandello oleks otsene ühiskonnakriitik, kuid küsimused, kas tõdede- ja identiteetiderohkuses tasub otsida (ja kui tasubki, siis kas ka säilitada) mingit tõest või algupärast pidepunkti, kas rolli kandev näitleja peab olema isiksus või pole see enam sobiv mõiste ning kuidas üldse ühendada teatri elitaarseid ning massikultuuri funktsioone, paistavad tal olema lavastajaga ühised.

Šapiro on öelnud, et tõeline teater peab olema opositsioonis valitsevate dogmadega, et tekiks vastupanuenergia ning et kunst saaks ületada piire, mida võim kehtestab. Paljude lavastajate puhul võiks see tõdemus kõlada anakronistlikult, Šapiro puhul täiendab seda aga veendumus, et teater peab alati avama midagi senitundmatut, mitte meelitama kohale niigi harjumuspärasega.

Inimese tõeline maailm on tema enda sees

Pirandello on suur kirjanik, kes on oluliselt mõjutanud 20. sajandi teatrikunsti arengut. Ta on samas reas Tšehhovi ja Brechtiga. Ta lõi oma erilise ja üsna keerulise teatristiili ja seetõttu pole lavastajad teda eriti «puudutanud».

Pirandello nägi tulevikku ette. Ta räägib piltlikult äikesest, mis müristab ühiskonnast üksikisiku suunas. Ta kirjutab ühiskonnast, mis üha rohkem nõuab isikult standardseid otsuseid ja käitumist. Standardit nõutakse isegi hingelt.

Isiksusse suhtutakse vägagi agressiivselt. See teema paneb mind muretsema. Kuna nendest asjadest pole kirjutanud just palju draamakirjanikke, siis on Pirandello seekord minu valik.

Inimene elab ju oma illusioonides, aga mitte reaalsuses. Elame iseenda projekteeritud maailmas. Et üksteist austama õppida, peab aru saama, et teine inimene elab oma maailmas ja sina ei saa kunagi seda tema ilma täielikult mõista.

Kui vaadata üksikisiku elu puhtalt faktidena, siis mis me näeme − sel aastal lõpetas keskkooli, siis astus ülikooli jne. Kuidas saab inimese elu üle otsustada nii mõeldes ja millest need üldse kõnelevad?

Inimese tegelik biograafia on hoopis muud, see on tema oma maailm – kellega ta kohtus, suhtles, mida tundis, millest vaimustus, millepärast nuttis, mida saavutas, mida läbi elas. Tõeline on ainult tema sisemine maailm. Välismaailm on näiline, aga paljud otsustavad inimese üle just selle järgi. Piir reaalsuste vahel on väga suhteline ja paradoksaalne.

Adolf Šapiro