Meediakaja

Meediakaja RSS

"Kriipsud uksepiidal" ajab nostalgitsema (Eesti Päevaleht)

10.05.2017
Linnateatri lavastus esitab universaalse põlvkonnaloo, mis on samal ajal ka intiimne ja detailitundlik, kirjutab Keiu Virro Eesti Päevalehes.

Diana Leesalu lavastuse esietendus sattus õigupoolest üsna halvale ajale. Peamiselt Henrik Kalmeti intervjuus sisaldunud somplimendi tõttu. Mõtlen, et see mõiste vist klapib olukorraga kompliment + solvang, kus ühe suupoolega oli meedias välja öeldud, et Leesalu on sisuliselt teatri peanäitejuht, ja teisega, et teatri tase on keskpärane.

Ühtpidi ei tahaks lavastust selle olukorraga sugugi siduda, sest mulle tundub, et Leesalu sattus nende hammasrataste vahele ise selleks põhjust andmata, teisalt on paratamatus, et see eelteadmine mõjutab vastuvõttu. Või vähemasti mõjutas esietenduse ajal, kui kogu supp oli veel üsna kuum.

Eelnev öeldud, püüan nüüd lavastust pisut sellest lisatähendusest sõltumata lahti harutada. (Teadagi, sõnad ja teod…) Seda enam, et kahele näitlejale (Priit ja Märt Pius) kirjutatud näidendil ei olegi vast suurlavastuse ambitsiooni ja seega oleks Linnateatri kunagiste suurprojektide tagaohkamine juba eos kasutu.

„Kriipsud uksepiidal” jutustab pigem kammerlikult intiimse loo kaksikvendade Mihkli ja Markuse suureks kasvamisest. Tegevustik, kus peaosaliste lapsepõlv paigutub ajaliselt kusagile nõukogude aja lõppu ja vabariigi algusesse, kõnetab mind kui vaatajat juba ainuüksi seetõttu, et võin end pidada nii teksti autorite (Diana Leesalu ja Kaarel B. Väljamäe) kui ka näitlejate põlvkonnakaaslaseks. Kõigi sünniaastad kõiguvad vähem kui kümnendi ulatuses.

Peenraha rööbastel

Laval jutustatav lugu on mõjus. See räägib universaalse ühe põlvkonna loo, kus nii mõnegi olukorra, detaili või kirjelduse puhul piisaks nimede vahetamisest, et saada ka paljude teiste lood. Ma ei ole ainus, kes võiks nii mõnegi Markuse ja Mihkli mälestuse rõõmsalt ärandada ning kõik vastaks reaalses elus tõele. Näiteks minu vanavanemate juures Peedul veedetud suvedesse mahub kenasti laval kuuldud mälestus: „Me sõitsime oma uute ratastega raudtee äärde. Panime väikseid kivikesi ja kaks viiekopikalist rööpa peale, jooksime põõsastesse peitu ja vaatasime, kuidas päris rong neist üle sõitis.”

Teisalt areneb lavastuses üks väga konkreetne narratiiv, mis rajab vaikselt teed kulminatsiooni poole. Viimane pole küll ümberjutustamiseks. Lavastusest jäi mulle aga tunne, et tekst ühes kogu koomika, traagika, mängulisuse ja detailitundliku keelekasutusega sobiks ehk pareminigi lugemiseks või miks mitte ka kuuldemänguks. Nimelt kipub nii näitlejate mäng kui ka lavakujundus öeldut topeldama. Kohati mõjub selline rõhutamine poeetiliselt, nii mõnigi kord aga üleliigselt.

Mõne aja eest jäi mulle kuklasse tiksuma ühe tuttava pisut pahur ümin, et Linnateatri väike saal on puhtalt lavakujunduse võimaluste tõttu teatriruumina kõige igavam koht – sellesse ei sobi lihtsalt suurt muud kui mingit sorti toad. Mul on kahtlusi, kas tõesti ei sobi ega ole võimalik, aga tõepoolest, kui Linnateatri lavastustele mõtlema jään, siis muid maailmu leiab väiksest saalist harva. Sedapuhku on ruumist saanud (lapsepõlve) magamistuba (kujundus Annika Lindemannilt). Seegi rõhutab mõnes mõttes eelkõige lavastuse teksti ja pakub konkreetsetele mälestustele illustratsiooni, selmet anda tuge avaramateks tõlgendusteks.

Suure nostalgitsejana ei saa eitada, et kohati masohhistlikult mõnus (sest ega seda keskkonda suuremat taga ei igatse) on vaadata kasvõi põrandat, millesarnased olid nii minu kui ka sõprade-koolikaaslaste kodudes, kapi peale laotud karastusjoogipurke või siis hoopis plakateid. Viimaste kogumise või seintele riputamiseni ma lapsena küll oma mäletamist mööda mingil põhjusel ei jõudnud, ent Justin Timberlake, Britney Spears ja Johnny Depp olid paljude noorte tubade seintel esindatud.

Kohati tundub mulle, et jään puhtalt lavakujunduse tõttu nendesse mälestustesse kinni. Ent teisalt – see on see maailm, mis tekkis minu peas. Igasuguste „oleksitega” on ju alati see jama, et ega ju ei tea, mis oleks saanud, kui oleks nii ja mitte naa, kui kaelkirjak oleks hoopis jõehobu jne. Mõtlen ju ka Diana Leesalust kui lavastajast – tema käekiri (mille puhul mind võlub nii mõnigi kord sõna-sõnalt võttes just tema keelekasutus) on isikupärane ega puhu suuremat pilli, mis oleks siis, kui kõik oleks hoopis teisiti.


Keiu Virro
Postimees, 10.05.2017