Meediakaja

Meediakaja RSS

"Komödiantide kaardipakki sirvides"

12.04.2012
Maaleht
Margus Mikomägi

Teatris on komöödia kuningas ja näitlejad majesteedid, kinnitavad Tallinna Linnateatri näitlejad ja lavastaja Elmo Nüganen.

Vaheaplausid "Maailmale nähtamatute pisarate" esietendusel algasid arglikult juba lavastuse esimest pilti vaadates. Loo lõppedes seisis suurem osa publikust plaksutades püsti. Hüüti "Braavo!".

Kava ostes saab iga vaataja kaasa kaardipaki. Need on mängukaardid, millel näitemängu osatäitjad peal. Etendust näinuna ja kaardipakki veel sirvimata tahaks arvata, et üks äss selles pakis peab olema lavastaja Elmo Nüganen.

Ässa staatuses võiks ses lavaloos vabalt olla ka valguskunstnik ja kostüümikunstnik (kostüümide alusmaterjal on taaskasutusest pärit) ja muusikalised kujundajad.

Kaardipaki tegijad ei ole miskipärast nii mõelnud. Ässad selles pakis on hoopis tooli pildiga. On kolm tooli, ja üks neist, ruutu äss, on hoopis kolme jalaga taburet.

Ma ei tea, aga mõelda on nii hea, et just linnateatris on mitte ainult sõnades, vaid päriselt just näitlejat teatriidee tähtsaimaks tegelaseks peetud.

Taburetiga ei lööda

Toolid ja taburet ja üks diivan või hoopis kanapee on selles loos tähtsad tegelased tõesti, ainult et elama hakkavad nad tänu elusaimatele näitlejatele.

Ega rohkem kujunduselemente laval olegi. Lavastaja ei ole lasknud lavale ehitada ei rongivagunit ega katedraali, ei mõisasaali ega sääskedest kubisevat jõekääru.

Ometi on kõik need kohad laval ja vaatajate kujutluses detailirohkelt olemas ilma argireaalsuse raskuseta.

Lavastaja Elmo Nüganen on oma näitlejaid Salme tänava kultuurimaja suurele lavale tuues taas lavakujundusega napp olnud. Taas toolid nagu lavastuses "Ma armastasin sakslast" ja taas valgus, mis lavastuse tähtis ja elus tegelane.

Üllatav seos pärast üht komöödiat vaadates, aga see mu peas taas kord tekkis, et linnud ka ei hooli kevadel Eestisse rännates mitte sellest, kas lumi on maas ja kui külm on, vaid valgusest, mis külmast hoolimata ja inimestest hoolimata kõrgelt käib. Ma lisaksin linnateatri kaardipakki jokkeri ja joonistaksin sellele valguse, kui saaksin, igatahes.

See, kuidas näitlejad eri lugudest koosneva, Elmo Nüganeni tervikuks kujutatud ja lavastatud loo esimeses pildis "Õnnepojuke" tühja, prožektoritega ümbritsetud, napi vana mööbliga lavaruumi rongivaguniks mängivad, on nagu illustratsioon väga head teatrit kirjeldavast õpikust.

On tühi ruum, on näitlejad ja sünnib ime. Muidugi saab õnnestumise selliste imede puhul ajada kogu lavastusmeeskonna kaela. Pean silmas keti nõrgima lüli tähendust... Aga kui nõrka lüli ei ole, kui raudteeloos mõned valgustavad prožektorid kõlks ja kõlks rööparütmis vilguvad ja tegelased seda silmanähtavalt tajuvad ning publikule peegeldavad, on lisaks Antoša Tšehhonte vaimukale loole laval ka raudtee ja vagun ja, taas imelik mõelda, ka pika rongisõiduga kaasnev igavikuline atmosfäär.

Hästi palju detaile on selles lavastuses ja mitte miski ei ole ülearu. Kui tegelaste paarike loo lõppedes lavalt välja tantsib, siis kusagil suure valguse taga lavasügavuses liiguvad teised tegelaste paarid üle lava vastupidises suunas.

Mõned esietenduse publiku hulgas olnud arvasid tegelaste hulgas ära tundvat Eesti tuntud avaliku elu tegelasi - ka seda tasub jälgida.

Poti on trump

Tõmban pakist juhusliku kaardi. Tuleb poti kuningas. Sellel kaardil on näitleja Allan Noormets papi rüüs, hõbedane rist kaelas kõlkumas, pika habemega, nina punane, ja parajalt purjus kogu aeg. Arst Anton Tšehhov on kujutanud - uskumatu, see oli vähemalt sada aastat tagasi -, et ta vaatab hämmastusega iga usklikku intelligenti. Ja papid saavad tema loomingus pilatud üsna teravalt tõesti.

Ka Nüganeni lavastuses.

Mäletan, vähemalt nelikümmend aastat tagasi õpetati koolis, et Tšehhov kujutab väikestest inimestest. Nüüdki sellest räägitakse, ainult et "väikesed inimesed" on pandud jutumärkidesse. Demokraatia väikesi ei tunnista, sõnades oleme kõik võrdsed.

Linnateatri komöödialavastuses on need väikesed näiteks rikkad, peale pappide ja karjeristide õpetajad ja riigiametnikud ja on, oh mis kõle ebatolerantsus, ka ülitruu naine, kes oma surnud, liiderlikku ja halba meest leinab nii, et ühtki teist meest ei taha näha, endal silmad ja pats volksvolks uut ohvrit otsimas.

Muide, praegugi ollakse silmakirjalikud, vähemalt 'Väikesed inimesed" olevat. Meie ei ole, muidugi mitte.

Suure saali ja lava võlu

Üks võimas asi kaasnes Elmo Nüganeni ja tema teatri Salme suurde saali tehtud suurepärase lavastusega. Seda saab nimetada publiku ja lava kooshingamiseks. Salme saalis on kuussada kohta, ja see tunne, kuidas publik innustab reageerides näitlejaid ja näitlejad publikut, on ainulaadne teatrivõlu. Komöödia valmis publiku ja teatritrupi kooshingamises. Katsuge see lause tõlkida masinakeelde või asetada kino ehk teleka konteksti, ja olgu nad siis nii suured kui tahes, see pole võimalik.

Üks Tartu naine küsis minult pärast lavastuse "Maailmale nähtamatud pisarad" nägemist läbi mobiiltelefoni, et mis etendus see oli. Mind ära kuulanud, ütles tema, et Tšehhov, Nüganen ja linnateater, see kõlavat nagu päristeater. Kinnitasin talle, et mitte ainult ei kõla, vaid ka on.

Eriti kõva sõna on, et Elmo Nüganen on ka selles lavastuses oma näitlejate jaoks kui hea õpetaja, ja see, et ta aasta jooksul teist korda näitab, kuidas naljategemine on intelligentne ja vaimukas tegevus. Esimene näide oli lavaaugus oma õpilastega lavastatud "Scapini kelmused". Palju õnne argipäevaks, linnateater!

Oleksin äärepelt unustanud siin öelda oma tänu linnateatri grimeerijatele, kelle osa ses lavastuses üldse mitte väike ei ole. Maailm ei nuta, kui on võimalus naerda.