Meediakaja

Meediakaja RSS

Mart Koldits räägib suvelavastuse „Pál-tänava poisid” plaanidest

29.04.2013
„Ma loodan, et saab kõvasti poisikeselikku manpowerit, actionit ja sellist korralikku kambaenergiat,” rääkis Koldits Linnateatri ajalehele Tallinna Linnateatri kevad 2013. 

Pärast Lavakunstikooli lõpetamist 2004. aastal töötasid Sa mõned aastad Linnateatris, nüüd oled ringiga siia tagasi (külalis)lavastama jõudnud. Kuidas võrdleksid end lavastajana siis ja nüüd? Mis vahepeal muutunud on? 

Arvan, et kogu senise võib kokku võtta sõnadega, et olen püüdnud end kuidagi lahti peksta. Kooli lõpus tundus mingis mõttes, et ma tean liiga hästi, kuidas peab teatrit tegema ja seeläbi hakkasin teatri vastu huvi kaotama. Otsisin võimalusi teha eksperimentaalsemat teatrit väiksemas trupis, et tekiks rohkem selline kunstnike rühmitus kus saaks sündida rohkem ettenägematuid asju. Vahepeal ei tahtnud üldse lavastada, tunded on käinud siia ja sinna. Ju olen otsinud sõltumatust ja vabadust nii kunstilises, organisatoorses kui ka hingelises mõttes. Olen selle ajaga vist muutunud rohkem tunde pealt lavastavaks. Varemalt olin vist ratsionaalsem ja analüütilisem. Mis selle teatritegemisest alles jääb, on ikkagi see side ja õppetund inimestega, kellega oled niiöelda rindel käinud. Vahel mulle tundub, et ma ei tohiks seda tööd üldse teha, aga noh, takkajärgi ei kahetse tilkagi. 

Kuidas on Linnateater selle ajaga muutunud?
Ma tulen siia küll ilma igasuguste eelootusteta, sest need tekitavad mingeid eelhoiakuid. Pool truppi on uued inimesed, keda ma pole kohanudki, teine pool on „omad inimesed”. Praegu on proovis küll selline vabaduse õhkkond. Samas oleme ainult paar proovi teinud, pole veel õigete tegudeni jõudnud. 

Mida võib Sinu „Pál-tänava poistest” oodata? Kas tegemist on koguperetükiga? Ma loodan, et saab kõvasti sellist poisikeselikku manpowerit, actionit ja sellist korralikku kambaenergiat. Lavastus võiks igati toniseeriv olla. Kui ma käin teatrit vaatamas, siis enamus tükke ongi koguperetükid. Ei ole ju palju selliseid tükke, kuhu ei tohiks lapsi kaasa võtta – iseasi muidugi päris tited, kes nihelema võivad hakata. Enamus on ju ikka sellised nö. poliitiliselt korrektsed asjad. Kindlasti peaks see olema selline teater, mis mõjub ka noortele. Aga ega ma tegelikult tänapäeva noori tea, räägin ikka enda põhjal. No veriseid soolikaid ega kassi tapmist vist ei tule.

Kuidas tavaliselt materjale valid?
Üldiselt on see minu jaoks aina valulisem protsess. Tihti on nii, et valin end täiesti kinni – ei vali ega vali ja lõpuks situatsioon sunnib ära valima. On ka nii olnud, et teater teeb ettepaneku, ma loen ennast materjali niiöelda sisse ja saan aru, et sellest annaks ju miskit teha. Ma ei ole selline lavastaja, kellel oleks kapi peal hunnik materjali, mida ilgelt tahaks teha. Algmaterjal ei ole kaugeltki ainutähtis. Materjal ja situatsioon peab klappima. Sama oluline kui loo sisu on selle teatraalne potentsiaal, et kas sellest annab ka huvitavat teatrit teha. Sellest kõigest tekib tunne, et võiks teha. Aga üldiselt ka - ma olen selles osas väga heitlik ja skeptiline. Hommikul tahan teha. Õhtul jälle ei taha.  Mingid materjalid on, mida võiks teha, aga nende tegemiseks on vaja mingit tõuget, õiget situatsiooni ja otsust.  Kogemusega on tulnud arusaam, mida iga materjali tegemine endaga kaasa toob ja seega paneb ikka enne mõtlema, kui otsuse teen. Otsustavus on aga kõik. Pärast otsust ei tohi enam kahelda.  Mida  aeg edasi, seda enam tundub, et mitte mina ei vali materjale, vaid materjalid valivad mind. Selles lauses on mingi klišee, aga ma tõepoolest nagu püüan neid materjale endast eemale tõrjuda, aga lõpuks üks ikkagi vupsab läbi. 

Kas ainult meestest koosnevas trupis, kus peale lavastaja on ka kunstnik ja koreograaf mehed, tekib mingi eriline atmosfäär? Kuidas on lood distsipliiniga? Distsipliini on ehk isegi lihtsam saavutada kui segatrupis. Eesmärk oligi tekitada poistekamba tunne, et me saaks lollusi hakata tegema. 

Kas ungari 20. sajandi autori noorsooromaan kõnetab tänapäeva Eestit ja Sind? Üks asi on see, mis seal materjalis olemas on, teine see, mis sellega teha annab ja kolmas see, kellega mis situatsioonis seda teha saab. Nende asjade summana tundus, et oleks äge teha. Vaadates enda ja praeguste noorte elu (nii palju kui seda näha on) tundub, et see vahe praeguse ja tollase vahel on kolossaalne. Lapsed olid siis vist rohkem lapsed ja praegu on täiskasvanud vist rohkem lapsed. Ideaalid on teistsugused – kui neid üldse on. Kas tänapäeva noor jääks üldse ellu, kui tal oleks ideaalid? Ka selle koha pealt tundus intrigeeriv lugu. Ja üldse – igas kontoris, börsil, teleuudistes, raadios näen ma igal pool seda sama mängu. Nii et täiskasvanute ja laste maailmal pole ehk nii suurt vahet nagu me näha tahaksime. Aga no see selleks. Kõige olulisem on ikkagi mäng. Ja see võib olla lõbus või kurb, loll või tark, aga see peab olema tõsiselt tehtud. Nii et ma loodan, et sellest kõigest saab üks tõsine lollus.  

Küsis Kristiina Jalasto.