Meediakaja

Meediakaja RSS

Postimees: "Kõik on müüdav, kui vaid ostjaid leidub"

26.11.2014
Hendrik Toompere lavastus "Surnud hinged" on ühtpidi vägagi vana hea Tallinna Linnateatri lavastus, kuid teistpidi pole ta seda kohe üldse mitte, kirjutab Heili Sibrits. 

Eelneva lause tõestamiseks sobib ilmekalt Pille Jänese kunstnikutöö: lava ja kostüümid kannavad Elmo Nüganeni lavastustest tuttavat ja armastatud tšehhovlikku joont, kuid neile on lisatud naeruvääristavaid rõhke ning liialdusi, ulatades nii publikule vajaliku võtme. 

Toompere "Surnud hingedes" on olemas ühiskonnakriitiline kiht, kuid kas vaatajat kõnetavad koomilise tõlgenduse taha peidetud tõsised sõnumid, sõltub konkreetsest indiviidist. Samas, ega need sõnumid ole uued või ootamatud, nagu lavastaja Klassikaraadiole antud intervjuus tabavalt tõdes: inimene on olemuselt muutumatu. 
 
Nikolai Gogoli 1842. aastal ilmunud "Surnud hingede" keskseks tegelaseks on Tšitšikov, kes ostab mõisnikelt kokku revisjoninimekirjades olevaid, kuid surnud talupoegade hingi, et neid siis kasutada tagatisena laenu saamisel. 
 
Nii Gogoli kui Toompere "Surnud hinged" näitavad, et kõik on müüdav, kui vaid ostjaid leidub. Hind on alati kaubeldav. Kes tehingust võidab, pole aga kunagi päris selge.

Põrgu 
Tallinna Linnateatri "Surnud hingede" rosinateks on lopsakalt grotesksed karakterid. Priit Võigemasti Tšitšikov on aga rosinaid ümbritsevaks õhuliselt pehmeks kardemonisaiaks. Ühest mõisast teise rändav Võigemasti tegelane peaks siduma kogu loo tervikuks, pealegi on tema rollilahendus kõige realistlikum, rõhutades nii ülejäänud seltskonna unenäolisust. 
 
"Surnud hingede" mitterealistlikkust rõhutatakse ka tegelaste liikumisega, sest kui Võigemast kõnnib laval nn tavaliselt, siis teised näitlejad libisevad-liuglevad peaaegu et tantsiskledes või kareldes üle lava.

See, et Toompere "Surnud hingede" tegevus võib toimuda Tšitšikovi peas või teises reaalsuses, saab selgeks tegelikult esimese ja teise stseeni vahetudes: kui palavikulises unes rähklev ning pidevalt läbi une hüüdev "kuidas sa sõidad?!" Tšitšikov ärkab ja näeb, et teener Selifan (Andres Raag) on taas end purju joonud, siis tahab härra sõnakuulmatut karistada, ja ootuspäraselt näeb väikest tagaajamist, mis lõpeb mõlema lavalt kadumisega. 
 
Järgmises stseenis on Tšitšikov jõudnud külla keigarlikult ilutseva ning rumala Manilovi (Rain Simmul) ja veel rumalama proua Manilova (Piret Kalda) mõisasse. Kuid miskipärast ei soovi Tšitšikov lava tagumises seinas asuvast uksest sugugi siseneda: ta punnib vastu ning on nõus kas või lakke ronima, kuid enne Maniloveid ta tuppa ei taha astuda.
Veelgi enam, kogu Tšitšikovi olek annab märku, et see Võigemasti mängitav mees soovib põgeneda.

Gogol olevat "Surnud hingi" kirjutades eeskujuks võtnud Dante "Põrgu". Näib, et Toompere on toetunud just sellele tõlgendusele ja Tšitšikovi rännakud toimuvadki põrgus. Nii nagu põrgu esimestes ringides oli Dante tegelane oma hirmude meelevallas, nii on ka Tšitšikov Manilovite mõisas ebakindel ja hirmul. 
 
Hiljem, jõudes järgmistesse mõisatesse, kohtudes himurate, liigsöömise käes vaevlevate ihnsate tüüpidega, kasvab Tšitšikovi jõud ja isegi jultumus. Ta teab, mida ta tahab, ja teab, et leidub piisavalt rumalaid, kes asjast aru saamata (lepingu peenes kirjas kirjutatud teksti lugemata!) on nõus temaga kaupa tegema. 
 
Eriti nauditavad on stseenid Sobakevitši (Allan Noormets), Nozdrjovi (Margus Tabor) ja Pljuškini (Kaljo Orro) mõisates, mis mõjuvad pingest särisevate terviklike lühinäidenditena.
Et «Surnud hinged» pole lihtsalt lustlik rännaku ja ostu-müügi lugu, annab mõista salapärane musta mantli ja iseloomuliku vuntsiga noormees (Kristjan Üksküla), kes viibib igal pool peaaegu märkamatuna kohal ja viimases stseenis sulgeb Tšitšikovi ees ukse.
Miks kohkub Tšitšikov teda esimest korda Manilovite lossis kohates (sel hetkel kannab noormees küll teisi rõivaid ning teda tutvustatakse kui Manilovide poega Themistoklust, kuid siiski on tegemist sama tüübiga)? Kas see Gogoli portreed meenutav noormees ongi Gogol ise või hoopiski saatan, kellega Tšitšikov on hingede kogumiseks tehingu sõlminud? Nendele küsimustele peab iga vaataja ise oma vastuse leidma. 
 
Lavastus ei kõnetanud
Miks Toompere lavastuses Tšitšikov surnud hingi vajab ja mida surnud hinged tänapäeval sümboliseerivad, jäi saalist lahkudes ähmaseks. Intervjuudes on lavastaja öelnud, et tema näeb nüüdisaegsete surnud hingedega kaubitsemist nii poliitikas kui ka äris, kus kunstlikult on tekitatud asjadele, millel väärtust pole ja mida reaalselt pole, hindu.
"Näiteks ka raha, pankadel on tohutud arveldused, kuid reaalselt seda raha pole. Need on surnud numbrid," selgitas Toompere Klassikaraadiole antud intervjuus.

Minu uksele Tšitšikov sel korral ei koputanud. Laval toimuv jäi lopsakate sketšide reaks, mis terviklikku lugu ei moodustanud. Kokkuvõttes "Surnud hinged" mind ei kõnetanud ja kogu lavaline rahmeldamine jäi kaugeks ja tühiseks. Sellele vaatamata võib öelda, et tegemist on Toompere viimase aja ühe tugevama lavastusega. 
 
Lisaks jäävad meelde lahedalt lustlikud rollid: Piret Kalda juhmid mõisaprouad Sobakevitš, Manilova ja hambavalus vaevlev teenija, Margus Tabori lõbus mängur ning kauplemist nautiv Nozdrjov, ihnur mõisnik Pljuškin Kalju Orro kehastuses, himur ja kole leskproua Korobotška Anne Reemannina ning Allan Noormetsa liigsööja-ärimees Sobakevitš, ilulev tühikargaja Manilov Rain Simmulina ning tobedad mõisapreilid Evelin Võigemasti ja Elisabeth Reinsalu mängituna. 
 
Rääkimata Priit Võigemasti meisterlikust ja nüansirikkast Tšitšikovist.