Meediakaja

Meediakaja RSS

"Kõik katastroofid ei pea juhtuma ehk Linnateatri tulesüütajad"

15.11.2010
Postimees
Keiu Virro, kultuuriteaduse tudeng

Max Frischi „Härra Biedermann ja tulesüütajad” räägib fiktiivse loo Seldwyla tulekahjust ja sellest, kuidas juukseveega äritsev kapitalist ja väikekodanlane härra Biedermann laseb enese majja kaks tulesüütajat. 1953.aastal kirjutatud kuuldemäng lajatas algselt natsismi ja kommunismi pihta, kuid nagu head tekstid ikka, on sellel palju laiem tõlgendusväli, mis end vastavalt ajastule viisakalt nihutada laseb.

Eesti lavastajaid on näidend tõmmanud ka varem. Näiteks raadioteatri lavastused Voldemar Pansolt ja Ain Prosalt, lavalaudale on näidendit seadnud Kaarin Raid, Taago Tubin ja Mai Murdmaa. Viimase kunagine lavastus Vanalinnastuudios ning Raivo Järvi (onu Raivo!) on muide põhjuseks, miks ma seekordset lavastust hirmsasti vaatama kippusin. Ei mäletagi, kuidas lavastus toona muidu oli, aga nostalgitsema paneb siiamaani ning selle sappa on end aastate jooksul haakinud Max Frischi näidend tervikuna.

Kristjan Üksküla lõpetas alles äsja teatrikooli ja teeb nüüd oma lavastajadebüüdi professionaalses teatris. Juba lavakas tehtud katsetused näitavad Üksküla poolehoidu klassikalise materjali ja selle suhteliselt traditsioonilise tõlgendamise suhtes . Ikka süvenenult, viimistletult ja vaoshoitult. Maitse asi muidugi, aga korraliku käsitöö asemel eelistaksin pigem seda va nooruslikku entusiasmi. Värskeid ideid mahub Eesti teatripilti alati juurde ja mulle tundub, et tagasi tõmmata jõuab alati. Nagu öeldud, see on juba subjektiivse maitse küsimus. Käesolev lavastus on kahtlemata väga korralik käsitöö, eriti arvestades, et tegemist on debüüdiga.

Kuuldemängu lavale toomine õigustab end ise – karakterid kujunevad suuresti just miimika ja liikumise läbi. Tekst on väga põhjalikult läbi töötatud – rõhuasetused on selged ja kõlavad ning osutavad vaimukalt tähelepanu nii mõnelegi kohale, mida ma teksti ennast lugedes varem ehk tähelegi pole pannud. Lavaruum Hobuveski näol pakub kunstnikele alati väljakutse – kuidas kasutada ära ümmargust ruumi, keldriluuki, treppe või kuidas muuta keset lava asuv post tüütust takistusest lavastuse osaks. Aime Unt on loonud õdusa atmosfääri ning ära kasutanud kõikvõimalikud nüansid, mis konkreetset ruumi teistest eristavad.

Linnateatri lavastustele ka üleüldiselt omaselt on iga näitleja enese jaoks ära põhjendanud iga hetke, mil ta laval on. Iga karakter on välja arendatud ja ükskõik millist näitlejat on ükskõik millisel ajahetkel huvitav jälgida. Allan Noormetsa mängitud kohmakas Schmitz ühendab eneses kutsikaliku võltsalandlikkuse ja veenva pealetükkivuse, temaga moodustab mõnusalt vastandliku duo räbaldunud riideis Eisenring (Rain Simmul), kelle jaoks on elegants sama loomuomane nagu irooniagi. Härra ja proua Biedermannis tunneb vaataja ära sellised väikekodanlased, kes alati naljade peale püüdlikult naeravad – mitte sellepärast, et nad naljast aru saaksid, vaid sellepärast, et nad on õppinud ära tundma hetke, mil keegi nalja räägib. Nõnda nad siis naeravadki püüdlikult, märkamata, millal ise tule süütamiseks tikud on ulatanud ja veel vähem seda, et just nad ise nalja puändiks osutuvad.

Kohati tundub, et Piret Kalda on proua Biedermanni rolli luues läinud lihtsama vastupanu teed ja kasutab millegi uue otsimise asemel juba kätteharjutatud võtete arsenali. Iseenesest töötab ju küll – on huvitav jälgida, on vaimukas, aga üldistus jääb kohati oskuslikult markeeritud koomilise karakteri varju. Argo Aadli kui härra Biedermann mõjub sellevõrra värskema ja üldistusjõulisema tegelasena.
Biedermanni meeleheitlik püüd näida kellenagi, kelleks ta kunagi ei saa, ei muuda teda kriipsu võrragi vähem väikekodanlikuks või rohkem kaastundlikuks, küll aga paneb klassivahede kaotamise asemel kaotama hoopis igasuguse valvsuse. Seda aga näidend ette kirjutabki – moralism on, aga moraalsusest pole jälgegi.