Meediakaja

Meediakaja RSS

Kes on kivi kuningas? (Eesti Päevaleht)

03.04.2017
Linnateatri laval etenduv Shakespeare’i tragöödia toob diktaatori kuju inimesele lähemale.

Antti Mikkola lavastatud „Macbethi” kohta võib öelda „tuntud tume lugu uues kuues”. Shakespeare’i „Macbeth” on selgelt olemas ja esil, kuid Mikkola kontseptsioon teeb loo värskeks ja toob selle tema klassikalisest raamistikust välja. Lavastaja on mitmes mõttes tabanud naelapea pihta. Esiteks: lugu igapäeva türannia võtmes rääkides paneb see vaatajat mõtlema, et diktaatorid ei ole ainult riigijuhid, kuningad ja sõjaväepealikud, müütilised tegelased eepostes ja ajalooraamatutes või kuskil meie jaoks kauges riigis tegutsevad kummalised kujud – tegelikult võib igas väiksemas koosluses üks Napoleon pead tõsta. Selle mõttega lavastus algabki. Äkki istub sinu kõrval üks väike türann või oled ise hoopis diktaatori kalduvustega? Kes on Macbeth? Kus ta on? Vastuseks võiks öelda, et neid on igal pool ja palju, mis ei ole ju otseselt rõõmustav uudis.

Teiseks: Shakespeare’i kuulsa loo talisuplejate ühingu võimuvõitluse konteksti tõstes naeruvääristab see omamoodi kogu võimuheitlust. Tapan milleks? Selleks et saada asendusliikmest presidendiks? Selleks et omada mingis väikses liidus väikest jämedat otsa? Selleks et näida suurem, kui olen? Selleks et nagu leedi Macbeth ütleb: omada oma maja, kus on valged seinad? Aga kui palju on need valged seinad väärt ja kas see valge maja on siis enam valge, kui oled ta lõpuks kätte saanud?

Üks lavastuse mõtteid ongi tuua Shakespeare’i lugu inimesele lähemale ning panna ta mõtisklema võimusuhete ja võimu olemuse üle. Ja seda lavastus kindlasti ka teeb. Mis on võimu eesmärk? Kas võim ise, nagu seisab raamatus „1984”, või miski muu? Kuidas kinnisidee võimust tekib? Väiksest sosinast kõrva, kaaslase õhutusest ja lõpuks oledki lõksus. Oled enda mõtlemise ja ihade lõksus ega pääse enam välja.

Lavastus näib ütlevat, et heitlus olla kivi kuningas toimub igal pool: ametiühingus, spordiliidus, idufirmas, kuningapalees ja lihtsalt inimsuhetes. Ikka on küsimus selles, kes domineerib, kes jääb peale. Kogu temaatika teine pool ja mõneti ka varjukülg on inimeste leplikkus. Macbethi kaaskondlased aktsepteerivad hullunud ja ebastabiilset juhti päris pikalt, kehitavad õlgu ja lasevad edasi. Kõik ei ole päris õige, aga mis me ikka ette võtame. Aga näidendisse on kirjutatud ka mõte, et alati on kuskil keegi, kes lõpuks diktatuurile vastu astub.

Koomikat ja õudu

Igapäeva türannia punutakse loos lõpuks kokku ka laiema ühiskondliku vaatega, manades silme ette meie aja ja mineviku diktaatorid. Üks juhtmõte näibki olevat lavastuse lõpupoole kõlav mõte, et me küll kritiseerime aeg-ajalt demokraatiat selle aeglase bürokraatia ja toimimissüsteemide tõttu, kuid kas see ei ole mitte väike hind selle eest, et meid ei juhi türannid.

Lavastus on tonaalsuse poolest kindlasti klassikalisest „Macbethist” – kas või sellest, mida hiljuti kinos näha sai – palju kergem ja humoorikam. Lavale ei tooda üdini rõhuvat hullumeelsust ja painajalikku atmosfääri, ka jõhkrus on siinkohal malbem. Siiski balansseerib lavastus koomika ja tumeduse vahepeal, sest lugu psühholoogilisest ja füüsilisest allakäigust, mis saadab inimesi, kes jõhkralt ja vägivaldselt võimuteed künnavad, ei saagi ju üleni kerge ja komöödiline olla.

Võimuiharus, fanatism ja lollus tulevad kenasti esile, ka paranoia ja süümepiinad. Kui miski natuke kriipima jääb, siis kahe peategelase karakterite liiga järsud muutused. Näiteks leedi Macbeth on ühel hetkel otsusekindel naine, kes püüab oma luuludes vaevlevat meest taltsutada, aga järgmisel hetkel juba ise hullumeelsusse sukeldunud.

Visuaalsest ja muusikalisest poolest on tükk meeldivalt lahendatud, mitte efektidega ületehtud, vaid neid on loosse integreeritud. Millegipärast meenutab atmosfäär mulle Skandinaavia noir’i, mõnda telerist nähtud krimitrillerit. Selles on hirmuäratavust või isegi grandioossust, näiteks kui Henrik Kalmet seisab Macbethina valges hommikumantlis üksinda laval ja mõtleb saatuslikke mõtteid, aga ka hulk koomilisi tegelasi dressides ja terake 1990-ndate nostalgiat.

Katariina Rebane
Eesti Päevaleht, 3.04.2017