Meediakaja

Meediakaja RSS

Kaemus: "Krabat" (Virumaa Teataja)

03.10.2015
Kui kerjuspoiss Krabat (Märt Pius) jõuab oma rännakul Koselbruchi veskisse ja ta sinna õpipoisiks võetakse, on ta tänulik, sest juba ammu pole ta hommikul teadnud, kuhu õhtul magama heidab.

Peagi mõistab ta aga, et selles veskis sünnivad jahu kõrval ka mustad teod, võimutseb salakavalus, luurab kurjus ja ähvardab surm. Väga raske on selles jubedas paigas enesekindlaks jääda, kui pole aimu sellestki, kes su ümber on sõber, kes vaenlane.

Linnateatri Põrgulava on tõeline vana veski: mürisevad rattad, lendab jahu, kriiksuvad põrandad ja kägisevad seinad.

Ent see müstifikatsioon kaob kohe, kui lavale astub Meister (Andrus Vaarik), kes on meister hoopis mustas maagias ja õudustäratav oma jõhkruses. Veskis valitseb hirm, ent põgeneda pole sealt võimalik. Lugu võtab järjest ootamatumaid pöördeid, on sünge ja müstiline. Andrus Vaarik on nimetanud lugu Krabatist „Harry Potteri“ gooti eelkäijaks – ja see on tabav võrdlus.

Ardo Ran Varrese helitaust on suurepärane: sellest aimub õõva ja pidevat tunnet, et kohe-kohe juhtub midagi. See muusika kõnnib vaataja kannul veel kaua pärast etendustki.

Mustkunstnik Meelis Kubo on näitlejatega teinud imetlusväärse töö: kõikvõimalikud trikid lausa lendavad nende käes ja publik aina ahhetab. Laval on Piusi ja Vaariku kõrval kümmekond noort ja üdini paeluvat meest ning õrn, kuid kindlameelne külatüdruk (Maiken Schmidt), kes on kõik nii ainulaadsed ja kihilised, et lugu tuleks mitu korda uuesti vaadata, kui tahta, et silmi jätkuks igaühe jaoks.

Mõtted, mis minuga sellelt etenduselt kaasa tulid, võib aga lühidalt kokku võtta nii: oma südant usaldades oled alati õigel rajal, ka siis, kui see rada käänuline ja raske on. Et panna maksma õiglus, tuleb mõnikord tasuda ränka hinda, kuid allaandmine oleks argus. Ning last but not least – Tallinna Linnateatrisse minek on alati kindla peale minek.

Marju Lina
Virumaa Teataja, 3.10.2015