Meediakaja

Meediakaja RSS

Kaemus: "Inimesed, kohad ja asjad"

19.11.2016
Tallinna Linnateatri Taevalaval näidati midagi, mida näha ei tahaks. Meie silmad rebiti aga jõuga lahti. Niisugune on elu, kui annad alla meelemürkidele. Niisugune on elu, mida on hull taluda, ja iga päeva aitab alustada vaid mõte, et seegi päev saab ükskord läbi. Säärased on ööd, kui pimedas toas tantsivad deemonid ega lase sul päästvasse teadvusetusesse langeda.

Võõrutuskliinikus, kuhu näitlejatar Sara (Evelin Võigemast) vabatahtlikult läheb, on ka töötajad endised narkomaanid. See peaks ju olema hea, kuid rühmateraapia juhendaja Lydia (Piret Kalda) on oma töös uskumatult naiivne (aga kas ikka on?) ning hooldaja Foster (Argo Aadli) kukub vihatud musta auku tagasi.

Kivi, mis mu südamele langes, ei liiguta end ka järgmistel päevadel. Ikka ja jälle hiilib silme ette pilt noorest narkomaanist (Priit Pius), kellest sai sõltlane juba emaüsas ja kes tunnistas rühmateraapia ringis lapseliku lihtsusega, et sai hiljuti teada oma HIV-positiivsusest. Paar hetke, mille jooksul see poiss oma loo rääkis, olid nii valusad, et uskusin pisaraid neelates iga viimast kui sõna. Näib võimatu unustada Sara saabumist koju, tema andekspalumist vanematelt ... ja saalitäie inimeste ahhetust, mis kõlas nagu ühest suust, kui ema tõmbas voodi alt välja kasti, täis tablette ja pudeleid. Visaku tütar see kõik ise minema. Kui saab. Kui leiab endas jõudu. Seda viimast on Saral hädasti tarvis, palju tarvis, sest inimesed, kohad ja asjad, mille juurest ta sügavikku sööstis, on ta ümber ju samad.

On see maailm, mis inimese sõltuvuse küüsi tõukab, nagu väitis Sara? On need jõhkrad juhused, nagu selgus narkomaanide pihiringis? On sellest jubedast nõiaringist võimalik väljuda ja kes saaks küll aidata? Jumal? Pere? Kliinikukaaslased, kelle üks jalg näib juba ringist väljaspool olevat? Või peaks olema avatud kõigile võimalustele, nagu märkis hea, tark, südamlik Mark (Indrek Ojari)?

Vastuseid teab vaid see, kes on toime tulnud. Kuid toimetulek näib kauge, peaaegu nähtamatu tähena taevas. Ja ometi pakuvad lavastuse viimased hetked võimaluse uskuda, et see on käeulatuses.

Marju Lina
Virumaa Teataja, 19.11.2016