Meediakaja

Meediakaja RSS

Kaemus: "Aeg ja perekond Conway" (Virumaa Teataja)

19.03.2016
Sellest, et linnateatrisse raske on pileteid saada, kõneldi ka hiljutiste juubelipidustuste ajal tihti. Eks ole peamine põhjus ikka teatri suurepärasuses: vägevas näitlejakoosseisus, Nüganenis ja tema fluidumis. Aga ka mängukohtade väiksuses. Neid on küll üsna palju, kuid inimesi mahub sinna vähe. Ning piletite hankimine on kujunenud teatud hasardiks: mulle näis seekordsel etendusel, et teatrisse on sattunud inimesi, kel on sinna pääsemine õnnestunud, aga keda etendus ei huvita.

Leidus vaheaegadel lahkujaid, haigutavaid telefoninäppijaid ja neidki, kes ilmselgelt tükist mõhkugi ei mõistnud, pidasid seda komöödiaks ja lõhkusid vaikust kohatute naerupursetega.

Etendus aga haaras kaasa ja suutis mind köita sedavõrd, et muul polnud tähtsust.

Laval võbeleb sõbralikult kaminatuli ja selle läheduses koguneb suur rõõmus perekond Conway: ema ja tema kuus last, lisaks saabub mõni külalinegi. On peretütar Kay 21. sünnipäev. Aasta on 1919. Kõlab “It’s a Long Way to Tipperary” ja tuju on ülev. Mängitakse lustlikku šaraadi, kus äraarvatavaks sõnaks on “kassisamm”. Sõna saab tasapisi tähenduse – see on aeg, mis liigub kassilikult märkamatul astel.

Esimese vaatuse lõpul küsisin endalt, mis juhtub edasi. Sest nii lihtne ei või ju lugu ometi olla. Ja tõsi: teine vaatus tõi vastuse, et ei või jah.

On aasta 1938 ja pere jälle kokku tulnud. Juhtub see Kay unenäos, kujutlusis või päriselt, otsustagu vaataja. Kay isegi ei näi seda mõistvat. Ent rõõmsast perest pole midagi järel. Aeg on teine ja inimesed teised. Kõik on palju hullem.

Hoolikalt peidetud allasurutud tunded paiskuvad lagedale, õnnelik pole keegi, õnnetud on aga kõik. Kay anub selgitust vend Alanilt, kes oma ülimas tagasihoidlikkuses on ilmselgelt pere suurima südame omanik, ja too lohutab, et aeg viib meid vaid ühe vaateakna juurest teise juurde, nüüd ollakse lihtsalt ühe halvema akna juures. Kõrvu jääb ka tema mõte, et meie ajas ei muutu, oleme ikka needsamad. Muutub vaid aeg: see on nagu raamat, millest loeme korraga vaid üht lehekülge, kuid selles on ju ka eelnevad ja järgnevad leheküljed, mida me korraga lihtsalt ei taju, aga see ei muuda neid siiski olematuks.

Kui kolmandaks vaatuseks kaob Kay kujutluspilt (unenägu? pilk tulevikku?) ja sünnipäev hakkab lõpule jõudma, on mõtlikkust nii laval kui saalis. Me ei tea oma tulevikku. Ja kas peaksimegi? Ehk oleks mõistlik kuulda võtta pere pesamuna Caroli mõtet: “Kõige tähtsam on – elada. Tühja sest rahast ja positsioonist ja abikaasast oma tiitlite ja muu jamaga – mina kavatsen elada.”

Marju Lina
Virumaa Teataja, 19.03.2016