Meediakaja

Meediakaja RSS

Tallinna Linnateatri sügis 2013: "Kaasaegse iiri dramaturgia tipp alates novembrist Linnateatri laval"

04.11.2013
Marina Carr sündis 1964. aastal Tullamore’is, Iirimaal. Teda peetakse üheks tähtsamaks kaasaegseks iiri näitekirjanikuks. Juba lapsena teatrist huvitunud Carr kirjutas koos õdede-vendade ja koolikaaslastega näidendeid ning lavastas neid koduteatris, kuhu seadsid sisse publikuistmed, eesriide ning prožektorina jalgrattalambi. Väikeses külaühiskonnas rääkisid kõik kõigi kohta lugusid ning igaüks täitis justkui mingit groteskset või koomilist rolli. Kõik see inspireeris Marina Carri, kes peab meelelahutamist, eneseväljendust ja tõstetud viisil kõnelemist inimloomuse osaks ning näidendikirjutamist elu lahtimõtestamise loomulikuks edasiarenduseks.
Foto: Richard Gilligan 

Samas arvab Carr, et iiri dramaturgia on ikkagi meeste pärusmaa ja nii temal kui teistel naisnäitekirjanikel tuleb sellega lihtsalt leppida. Kui näidendid on piisavalt head, jõuavad nad lõpuks nii või naa publikuni.Oma karjääri algusaegadel võttis Carr eeskuju Samuel Becketti töödest ning tema esimene näitemäng oli absurdihõnguline farss „Low in the Dark” (1989), mis tegeles sugudevaheliste probleemide ja väärarusaamadega.1997. aastal sai ta esimese preemia – Susan Smith Blackburn Prize’i, mida antakse inglise keeles kirjutavatele naisnäitekirjanikele (muuhulgas on sama auhinna võitnud näiteks Paula Vogel, kelle näidendi „Kuidas ma õppisin sõitma” lavastas kuus aastat tagasi Tallinna Linnateatris Ain Prosa). 

Marina Carr on auhindu võitnud eelkõige iiri maaelu kujutavate poeetiliste tragöödiate eest. Sarnaselt teistele kaasaegsetele iiri näitekirjanikele leidub tema töödes rohkesti musta huumorit ja füüsilist vägivalda. Carri eripäraks on aga vihjed Vana-Kreeka müütidele. Tihtipeale käsitlevad Carri näidendid halvasti toimivaid peresuhteid, enesehävitust ja lunastust, olles žanrilt tavapärasest realismist sammuke edasi – kõrgendatud realism. „Kaunitaride ja koletiste lugudes huvitavad inimesi ikkagi koletised, seega on ka minu enda näidendites palju tegelasi, kes käituvad koletislikult,” rääkis Marina Carr 2012. Aastal Oklahoma Ülikooli külastades Nancy Finnile antud intervjuus. „Inimsuse nime all on tehtud jubedaid asju. Kuidas seda seletada? Vähemalt läänemaailmas lükkame me kõike halba endast eemale ja ütleme, et meie küll kunagi nii ei käituks, see on täiesti mõistetamatu. Aga see kõik on ju lähtuvalt meie perspektiivist ja sõltuvalt sellest, mida me tsivilisatsiooniks peame. Idas ei pruugita meid üldse tsiviliseerituteks pidada. Kõik on suhteline. Sellele kõigele toetudes julgen väita, et meie kõigi loomuses on käituda halvasti. Samamoodi on meie kõigi loomuses käituda üleolevalt. (...) Üks kõige raskemaid ülesandeid on selle tumeda aine lahti mõtestamine.”

Oma esimestes näidendites iiri dialekti ja füüsilist keskkonda kasutanud Carr on oma viimastes näidendites Iirimaast kui tegevuspaigast ja subjektist kaugenenud. Autor ise peab seda asjade loomulikuks käiguks: „Kui midagi juba osata, tuleks edasi liikuda ja midagi uut ära õppida. Kirjutada tuleks ainult sellest, mis sind ärksana hoiab.” „Kassirabal” on osaliselt Euripidese „Medeia” müüdil põhinev kõleda ja kummitusliku raba serval aset leidev lugu, mille värvikate tegelaste saatust voolib just nende elukeskkond. Ühest küljest müstiline tragöödia, teisalt situatsioonikoomikat ja veidraid tüüpe täis materjal annab põneva rollivõimalusele paljudele Linnateatri näitlejatele: näiteks Elisabet Reinsalu on külaühiskonna outsider Hester Swane’i osas, Külli Teetamm kehastab poollooma-poolinimest Kassnaist, Karl-Andreas Kalmet surnud noormehe Joseph Swane’i vaimu, Priit Võigemast traagilise armukolmnurga tekitajat Carthage Kilbridge’i jne.

Tallinna Linnateatri lehte kirjutas kaasaegse iiri näitekirjanduse ühest olulisemast autorist Marina Carrist dramaturg Kristiina Jalasto.