Meediakaja

Meediakaja RSS

Julk-Jürid meis ja meie ümber (Meie Maa)

14.09.2016
1. septembril esietendus Tallinna Linnateatri Hobuveskis Andrus Kivirähki monolavastus “Köster”. Nõustun Rein Veidemanniga, et Peeter Tammearu värvikast Julk-Jürist saab kindlasti näitleja üks suurtest osatäitmistest, kirjutab Meie Maa kolumnist Mart Soidro.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Mainin vaid, et esimesed õnnelikud kriitikud, kel õnnestus seda monoetendust näha, on minu meelest liialt kinni Lutsu “Kevades” ja “Suves” ning Aleksander Georg Nieländeris, Köstri prototüübis. Märkamata, et Kivirähk ei interpreteeri klassikat, vaid on loonud uue arhetüübi – Julk-Jüri, kes on kaotatud lapsepõlve, lörri jooksnud unistuste ja keelatud rõõmude sümbol.

Inimese hing olgu hammasrattakujuline

Hammasratas on suurepärane kujund ka tänapäeva inimeste elu iseloomustamiseks. “Sellised hammasrattad on ka kella sees, ja kui täpselt kell töötab! Tikk-takk, tikk-takk! Kui kell on neli, siis on ta neli, väike kägu tuleb luugist välja ja kukub neli korda,” mõtiskleb kirikuteener näidendis (vt Looming nr 1, 2016). Köster leiab, et eemale tuleb peletada kõik, mis ühetasast tiksumist võiks häirida. Jälgida, et ükski kivike või isegi liivaterake kallihinnalisse mehhanismi ei satuks.

Ei nõua vahest suurt kujutlusvõimet, et näha selles väärtuslikus masinavärgis (mis tegelikult on ju tänapäeval paras monstrum!) meie riigivalitsemist ja kellasüsteemi vedavates lülides parteilist toitumisahelat.

Kõik mäletavad, et Kristjan Lible ei olnud oma hinge eest hoolt kandnud ja seetõttu kellamees ei tiksunud, vaid lällas ja tuigerdas. Mõtlesin etenduse ajal: kas tänapäeva tehnoloogiliste vahenditega oleks võimalik kellamehe kella õlitada, kaasata teda ühiskondlikesse protsessidesse, kutsuda kas või Jääkeldrisse rahunema? Või oleks tänapäeva-Lible jäänud lõplikult elu hammasrataste vahele? Aga sain peagi aru, et see on loll mõte – Lible ei tahaks elada kristlikus meeles ja olla mutrike suures masinavärgis. Temas poleks alalhoidlikkust, et hakata teenriks ja köstriks (abiks-nõunikuks). Ta üleüldse ei nõustuks kandma oma risti.

Nii nagu parteilise toiduahela liikmetel, kes armastavad ämma tagant sularaha tuuri panna ja kilekottidega sehkendada, olid ka Kivirähki köstril omad nõrkused. Tänapäeval võib seda pidada suisa avalikuks varguseks, kui köster Tõnissonilt koolitunni ajal suure tüki praeliha konfiskeeris ja seda siis salaja ööhämaruses oma emanda teadmata kabinetis nosis.

Köster lootis siiralt, et jääauku kukkunud Arno Tali ja Raja Teele upuvad ära – et saab mõnestki väikesest värdjast lahti –, aga Lible, see hirmus inimene, tiris lapsed veest välja. Selge see, et Köstri ühiskondlik positsioon poleks lubanud sellest arvamusartiklit kirjutada. Nagu näidendis, julgenuks Julk-Jüri seda sotsiaalmeedias tunnistada alles siis, kui paar pitsi hinge taga ja ülekuub maha visatud.

Juhtum elust enesest

Stopp! Paralleelide tõmbamine eilse ja tänase, kunagiste köstrite ja näiteks praeguste keskastme juhtide vahel, keda Toomas Kümmel eilses lehes eliidiks ja koorekihiks nimetab, on kohatu. Sest me kõik oleme kunagi olnud väikesed lapsed oma suurte unistustega. Armastus oli ühine, teed erinevad. Kes kandis hinge eest hoolt, jõudis haljale oksale ja vastuvõttudele; kes jättis selle unarusse, jäigi lapsemeelseks ja mängib tänase päevani lühikeste pükstega koolivormis ansamblis AC/DC soolokitarri. Vana mees, aga varsa aru – kuigi nimeks Angus Young.

Ka köstril oli üks suur unistus, mida ta publikuga jagas alles näidendi lõpus – pühamees tahaks kordki elus kirikumõisa köögitüdrukut Marit tagumikust näpistada! Tegelikult tahaks ta Mari päriselt endale, agastep by step.

Mulle meenus seepeale riigikogu liige Dmitri Dmitrijev, kes ühel Keskerakonna fraktsiooni seminaril Harjumaal tegi lähenemiskatse fraktsioonikaaslasele Siret Kotkale. Kuigi Dima on kasvanud suureks, jääb ta lihast ja luust inimeseks. Ta ei suutnud oma tundeid vaka all hoida, aga erinevalt üsna vinti jäänud köstrist, ei teinud ta lähenemiskatset sooja peaga. Vähemasti nii palju võiksime keskerakondlasi uskuda. Pealegi: kust võis isehakanud kavaler teada, et vaimusilmas väljavalitul on peig juba olemas?

Kõike järgnevat me juba teame.

Püüdsime suvel sõbraga selles loos, kus jäi palju lahtisi otsi, selgust luua ja vapustuse üleelajat tagantjärelegi toetada.* Saime korvi. Ühiskondlik positsioon ei lubanud meie abikätt vastu võtta.

* – vt “Kellele kuuluvad napsipudelid, mille Soidro ja Tarand leidsid Dmitri Dmitrijevi kurikuulsalt avariipaigalt?” (Õhtuleht, 24.08.2016)

Mart Soidro
Meie Maa, 14.09.2016