Meediakaja

Meediakaja RSS

Julk-Jüri jeremiaad (Postimees)

05.09.2016
Esietenduse ajastamises tarkusepäevaks oli sümboolsust: lapsed lähevad (taas) kooli, kus neid ootavad õpetajad, kes ise on kunagi olnud lapsed, seejärel õpilased ning kellest mõnestki on hiljem saanud õpetajad.

Mõned õpetajatest on oma ametist väsinud, mõned kujutavad end algusest peale olevat saatusest määratuna «koolilaste kupjas», nagu Andrus Kivirähki näidendi nimikuju, enamik siiski tunnetab oma missiooni valmistada ette rahva tulevikku. Ega see puudu köstrilgi, sest mis see «hinge eest hoolt kandmine» muud on kui väärtusilma kasva(ta)mine, iseasi muidugi, kuidas see käib. Ja Oskar Lutsu «Kevade» köstril, keda kõigepealt Luts ja seejärel Kivirähk hüperboliseerib, käib see, erinevalt õpetaja Laurist, piitsa ja prääniku meetodil.

Kaduma läinud laps

«Kevade» sakraalses ruumis esindab köster jehoovalikku allumiskohustust, õpetaja Laur kristlikku headusekäsitlust. Näidendi moraal (lugeda saab seda ajakirja Looming tänavusest jaanuarinumbrist) hakkab kooruma sellest hetkest alates, kui köster võtab sahtlist välja Tõnissoni pekise toidumoona ja Tootsi «Kentuki Lõvi» raamatud ning asub neid salaja, üksi olles ja öö varjus kiitvalt maitsma. Lisandub viinapudel – mõistagi sajatab ta selle sisu mekkides joodikust kellameest Liblet – ja unistus kirikumõisa köögitüdruku Mari prinki tagumikku näpistada.

Pudeli sisu kahanedes ja teksti edenedes saab kõrvaltoas magavast köstriemandast vanamoor, põlglikku tagarääkimisse ning eneseõigustusse sugenevad vandesõnad ja roppused. Köstris vabaneb «ma olen ka inimene!» kõigi ihade ja tahtmistega. Lõpuks koonduvad need köstri enda lapsepõlve, mälestusse karistavast isast ja perenaiseks olemise kohustusest tuimaks tehtud emast.

Köstergi on tahtnud laps olla ja küllap ta seda oligi, ainult et see suruti varakult maha, kängitseti «vaimulikuks inimeseks» sirgumise käsku. Nüüd ta siis otsibki seda kaduma läinud last iseenda teadvuse sügavikes, osatades ja kirudes lapselikku üleannetust, lausa vihates lapsi (avalause: «Ma ei salli lapsi»), mida kroonib ähvardus, et Arnostki võib kunagi köster saada. Enesehaletsusega tembitud vihkamine ja kadedus kulmineeruvad kahetsusega, et Arno ja Teele tiiki ära ei uppunud («Lootsin jah! Et saab mõnestki väikesest värdjast lahti.»).

Säärane võigas soov ja köster-koolmeistri ametis karistuse nägemine muutub iseenda vastandiks. Tegelane muudetakse groteskseks karikatuuriks, nii et lõpumoraalina kõlama jääv üleskutse mitte kaotada endas pesitsevat last kõlab juba õõnsalt. Aga võib-olla tuleneb see hinnang üksnes minu «rikutusest», sest «Kevade» köster (prototüübiks Palamuse köstrite dünastiast pärinev Aleksander Georg Nieländer) ei ole nii üheplaaniline instrument, nagu ta kujuna oli mõeldud sümboliseerima hukkaläinud lapsepõlve ja lörrijooksnud unistusi. «Kevadest» välja lõigatud ja pigem Julk-Jürina eksponeeritud köstri kõrvale või koguni vastu on mul seada köster-koolmeister Johann Voldemar Jannsen ja kõik need kümned köstrikooli läbinud ning ise köstrina või hiljem koolmeistrina tegutsenud «eestivennad» (Jakob Hurda väljend), kellelt esivanemad õpetust ja kasvatust saanud.

Tammearu suurroll

Näidend on kirjutatud Peeter Tammearule, kes suhestub varasemate köstri osatäitjatega rollide rivis, kus troonib Arvo Kruusemendi filmides «Kevade» ja «Suvi» Endel Ani kehastatud köster. Viimane mõjub isegi oma «karistusaktsioonides» empaatiliselt. Tammearu köstri jeremiaad ajab üle ääre. Ta tahab kirglikult, et vaataja näeks Julk-Jüri hüüdnime taha ning hakkaks mõtlema, miks ja kuhu on ta ise kaotanud lapsemeelsuse. Külluslikku metafoorikat, milles Kivirähk on meister, saadavad publiku naeruturtsakad.

Esietenduse krambis kippus Tammearu teksti üle võimendama. Nüansseerimisruumi jagub veel palju kahe äärmuse, raevuka lõugamise ja härdunud enesehaletsuse vahel. Aga kahtlust pole, sellest saab üks Tammearu suurtest osatäitmistest.

Rein Veidemann
Postimees, 5.09.2016