Meediakaja

Meediakaja RSS

EPL: "Jõletistest laval saavad meeldivad inimesed"

15.05.2014
Lugu inimestest, kes kipuvad kõige kiuste õnnelikuks, toimib nii meelelahutuse kui ka häiriva reaalsussüstina, kirjutab Sander Puki lavastusest "Armastus ja raha" Andra Teede.  



Sander Pukk, kelle kaks eelmist lavastust „Bassein (vett ei ole)” ja „Uus elektriline tantsusaal” pälvisid Eesti rahvuskultuurifondilt kultuuriaasta parima debüüdi stipendiumi, tegutseb taas Linnateatris. Lavastus on Pukile omaselt efektne ja kannab tugevat sotsiaalset sõnumit eetikast ja inimloomusest.  

Dennis Kelly näidend räägib sellest, mida lubab – armastusest ja rahast. David ja Jess on abielupaar, kes visklevad nii sügaval võlgades, et Jess üritab teha enesetappu. Ajas hüplevad fragmentaarsed stseenid näitavad sellele sündmusele eelnevaid ja järgnevaid hetki noore abielupaari elus, kohtume muu hulgas Jessi vanemate ja Davidi endise pruudiga. Kuigi tegelased saavad hakkama jõledate tegudega, vandaalitsevad, tapavad ja elavad üksteise peal välja minevikupaineid, on nad sellest hoolimata kirjutatud väga meeldivateks inimesteks. Nad tahavad lihtsalt saada õnnelikuks, aga kõik läheb halvasti. Eriti palju kaastunnet pälvib Jess (Evelin Võigemast) – ostusõltlane ja filantroop. Enne globaalset majanduslangust kirjutatud näidend mõjub aktuaalselt tänapäeva Eestis, kus ahvatlusi on palju, aga võimalusi vähestel. 


  
Võimsad rollid
Sander Pukk on leidnud väga omapärase visuaalse keele, millega inglaslikult tekstikeskne näidend elavaks ja füüsiliseks teha. Autor on näidendisse sisse kirjutanud, et kõik osatäitjad mängivad ühe stseeni ilma jagatud karakteriteta, nad on lihtsalt numbrid, kes edastavad ideed. Pukk on oma lavastuses seda süsteemi laiendanud, kasutades rütmistatud tantsulikke vahepalasid, mis hakivad ja ühtlasi toetavad stseeni põhitegevust.
Veiko Tubin, kes töötas „Armastuse ja raha” juures videomeistrina, on viinud neid füüsilisi refrääne kaugemalegi, näidates ebaloomulikult üliilusaid reklaamilikke vaheklippe mingisugusest paradiislikust paigast, kuhu kõik tegelased oma räpasest reaalsusest põgenevad või vähemalt tahaksid põgeneda. Ka James Blake’i muusika rõhutab ilusa ja kurva pidevat dialoogi. 


 
Linnateatri näitlejad teevad võimsad rollid. Anu Lambi ja Margus Tabori stseen surnud Jessi vanematena on võrratult absurdne ja naljakas ühel ajal. Hiljem on just Lamp ja Tabor, kuigi ilmselgelt trupi kõige vanemad liikmed, hästi liikuvad ja üllatavad. Näiteks ööklubistseenis pälvis iga Lambi liigutus terve saali heakskiidu ja naeru. Alo Kõrve aga tekitas Davidi rollis minus pikalt küsimuse, miks ta rohkem, suuremalt ei mängi, vaid kogu kurbuse ja alanduse pigem alla neelab, kuid lavastuse lõpuks tekib tema rollilahendusele ring peale ja tagantjärele saab seda ainult suurepäraseks nimetada. 

Andra Teede