Meediakaja

Meediakaja RSS

Jelena Skulskaja: üksmeelselt Macbethi poolt (Postimees)

25.03.2017
Küllap on iga lavastaja unistus osutada näpuga otse vaatajale ja hüüda: «See etendus on sinust!» Niisugune žest on tavaliselt küllaltki jõhker, sarnanedes sellega, kuidas kiusavad Capulettide teenrid Montecchide teenreid, teritades nende kallal hambaid. Jõhkrus ja sirgjoonelisus tõukavad ent eemale õrna ja haavatava vaataja, kes tahaks, et just tema ise, ilma igasuguse sunnita, annaks lavastajale õiguse oma südametunnistusega manipuleerida.

Tema, see Tallinna vaataja, ei ole näiteks sugugi veendunud, et Aleppo probleemid peaksid teda rohkem erutama kui kodumaise meditsiini aina kiirenev langemine keskaegse pimeduse küüsi, nii et kannataja pääseb spetsialisti pilgu ette alles pärast surma. Võib lausa tulevikku näha: astub arst kadunukese juurde, kes ootab rahulikult oma järjekorda, ja vaatab, kuidas too talub surma – ega tal ometi juhuslikult, hoidku jumal selle eest, pole vererõhk tõusnud ega midagi…

Ennemuiste arvati, et hea kunstnik alustab ikka õpipoisina, rõõmustab, kui on õppinud iseseisvalt lõuendit kruntima; hea arst hakkab haiglas tööle sanitarina, siis õpib aastaid ülikoolis, seejärel praktiseerib kogenud spetsialistide käe all ning alles seejärel teeb tänu oma mõistusele ja andele karjääri, jõudes suure haigla või kliiniku etteotsa, pärast mida võib teda oodata isegi ministriamet. See tähendab, et ta teab, mida teeb ja mida juhib.

Aga saab ka teisiti: inimene lihtsalt kangesti ihkab juhtida ning vaat võtabki kätte ja hakkab juhtima. Võimuiha on kangem kui kutsekired, tugevam kainest mõistusest, üle armastusest ja vihkamisest – see on puhas tung ja torm, mõttetu ja halastamatu, mis teel võidule pühib eest kelle ja mille tahes, näiteks kõik keskerakondlased või kõik sotsiaaldemokraadid või kõik reformarid, kõik laseb maha, poob üles, raiub tükkideks. Loomulikult ülekantud tähenduses, loomulikult metafoorselt.

Hüljeste selts

Linnateatris tõi noor Soome lavastaja Antti Mikkola lavale silmapaistva lavastuse «Macbeth», mis ilma igasuguste spetsiaalsete ja pealetükkivate võteteta paneb iga vaataja näidatava vastu huvi tundma. Tekst järgib suurel määral Shakespeare’i, aga seda tõlgendatakse metafoorselt.

Tegevus on toodud meie aega, väiksesse «hüljeste», see tähendab nende inimeste seltskonda, kellele meeldib talvel veekogudes supelda ja seejärel Soome saunas lõõgastuda. Väike seltskond, liikmemaks nii umbes 250 eurot, imetore tervislik hobi. Kuid siin on mõistagi peidus tragöödia: kui ka seltskonna eestvedaja Duncan kunagi peaks ametist lahkuma, annab ta juhtimise üle poeg Malcolmile, hiilgav ujuja ja jääaukudesse sukelduja Macbeth on aga kõigest Duncani asetäitja ning pole kuigi usutav, et ta hakkaks kunagi seltsi juhtima.

Siis aga sõidab Duncan Macbethile külla, võtab tema juures saunas leili ning Macbethi naine ei soovita sellist võimalust kuidagi käest lasta – konkurendi võib ju otse leiliruumis kirvega maha lüüa, et tema koht endale võtta. Edasi kulgevad sündmused Shakespeare’i ette antud verist rada pidi, küll mõningate koomiliste õgvendustega: Birnami metsaks näiteks, mis peaks oma kohalt liikudes Macbethi peale tulema, osutub sealsest puidust valmistatud kontorimööbel; õukonnavastuvõttude asemel on seltsi istungid kontoris koos protokolli pidamise, kindla päevakorra ja hääletamisega.

Esietenduse vaheajal lahkus teatrist õige mitu tuntud kultuuritegelast, kes olid ärritunud niisuguse Shakespeare’i ümbertegemise peale, aga üldiselt saal juubeldas ja rõkkas, kutsus aina näitlejaid lavale tagasi.

Mõelge ise, kui tobe võte, kui tobe mastaabinihe: võitluse asemel kuningriigi pärast käib võitlus esimehe koha pärast tillukeses «hüljeste» seltsis, ehkki kired on samasugused, samasugused on ka tapatööd, samamoodi voolab veri, samamoodi reedetakse, samamoodi läheb hulluks leedi Macbeth, kes ei suuda kuidagi enam kätelt küürida Duncani verd, samamoodi ilmub viirastusena tapetud Banquo (kes hääletab koosolekul Macbethi ettepanekute poolt!), samamoodi märatseb poolsegane Macbeth (keda siis tümitatakse vaeseomaks plastist kibu, viha ja muu saunakraamiga).

Ah, kui lõbus nimi on Shakespeare! Kui lahedad on nõiad, kes tõotavad Macbethile seda, mida igaühele meist lubab kogenud selgeltnägija! Kui vahvad on suplejad eesotsas Henrik Kalmetiga, kes mängib suurepäraselt ülbeks läinud tillukese administraatori ja meeltesegaduses imperaatori segu! Kas ei käi, austatud lugeja, ka teie firmas, seltsis, kontoris, sihtasutuses, loomingulises kollektiivis samamoodi samasugune võimuvõitlus?

Kas teil ei tapetagi? Ei anta nuga? Ei põletata? Ei mõnitata? Ei kallata vett pähe tõmmatud kotile, nii et hakkad läkastama ja lämbud? Kas tõesti mitte? Jah, loomulikult, seda kõike tuleb mõista ülekantud tähenduses – me elame ju ometi tsiviliseeritud maailmas.

Parteiline kord

Ma tahaksin väga, et seda etendust vaataksid kohustuslikus korras kõigi valitsevate ja opositsiooniliste erakondade esindajad. Finaalis vilksatavad seal mitme maa juhtide äratuntavad portreed, kelle seas võtab väärika koha mõistagi ka näitemängust tuntuks saanud Macbeth. Mastaap, selgub, polegi kõige tähtsam: Henrik Kalmeti tegelaskuju pale sobitub imekenasti maailma poliitilisse maastikku.

Hiljaaegu sattusin juhuslikult istuma ühe laua taga ühe erakonna tähtsa esindajaga. Ta hakkas mulle seletama, millised lurjused moodustavad teise erakonna tuumiku. Tasapisi tema hääl tugevnes, muutus erutatumaks, oponentide maapõhja vandumine aina ähvardavamaks ja hirmutavamaks. Justkui stseen filmist «Kabaree»: «Tulevik kuulub mulle!» Söandasin vahele torgata, et see teema ei huvita mind üldse. Tema hüüatas selle peale: «Aga see on ainuke asi, mis üht normaalset inimest huvitada saab!»

Mind erutab hoopis Jõhvi balletifestival, mis peetakse aprilli lõpul. Sel aastal juba kümnendat korda. Eriti väärib tähelepanu, et ainulaadsesse maailmaklassist programmi kuulub Pekingi teatri ühevaatuseliste lühiballetide õhtu. See teater on endasse ahminud eri koreograafiliste koolkondade võtteid, kuid säilitanud selle juures oma kordumatu eripära.

Tahaksin väga, et mul ei oleks võimalik hinnata inimesi, ministreid, juhte, ametnikke, administraatoreid, direktoreid mitte nende parteilise kuuluvuse, vaid inimlike ja kutseomaduste järgi. Elame ajal, mil amputeeritud südamega, jah, amputeeritud hingega inimesed kerkivad kergesti karjääriredelil, libastumata kordagi arvukatel laipadel, mida nad endast ridamisi maha jätavad. Ühiskonna pahaolu esimene tundemärk on jõhkrus. Just, jõhkrus. Ja hoolimatus. Ja asjatundmatus.

Panen üha enam tähele inimesi, kes ei vaevu sõnu valima. Sest see on kõige lihtsam viis panna inimene kartma. Kuni inimene elab, on tal, mida kaotada.

Leedi Macbeth unistab uuest majast, kus oleks valge, puhas ja kaunis. Miks mitte siis nii imekauni unistuse nimel ka tappa? Tapmine annab talle võimaluse pettuse teel kanda enda arvele 250 eurot! Tundub naljakas? Aga kui see oleks 250 miljonit eurot? Ühes teises Shakespeare’i tragöödias teatab üpris ebameeldiv tegelane, et maailma on läinud ausaks, saanud südametunnistuse.

Kas südametunnistus võib omaalgatuslikult tekkida, justkui hallitus vannitoas, justkui teab kust ilmunud pliiats kirjutuslaual? Me teame rohkelt lugusid kahetsevatest patustajatest, inimestest, keda vaevab südametunnistus, keda omaenda kuritööd ajavad hulluks. Ent millegipärast tundub, et neid lugusid tuleks võtta metafoorselt, ülekantud tähenduses, õrritamata ennast asjatu lootusega…


Jelena Skulskaja
Postimees, 25.03.2017