Meediakaja

Meediakaja RSS

"Jaak Allik: parim näitleja valiti vaidlustes"

29.03.2010
Eesti Päevaleht
Andres Laasik

Teatri aastaauhindade draama­žürii esimehe Jaak Alliku sõnul olid eelmise aasta tipud „Kuidas seletada pilte surnud jänesele?” ja „Meie, kangelased”.

Kuidas otsustamine käis?

Žürii valikud sündisid hääletuse teel ning auhinna saamiseks pidi nominent koguma vähemalt viie žüriiliikme poolehoiu kaheksast. Absoluutseid võitjaid polnud. Kõige pikemad olid vaidlused nais- ja meespeaosa auhindade ümber, kus tuli läbi viia koguni mitu hääletusvooru. Küll oli žürii aga üllatavalt üksmeelne lavastajaauhinna nomineerimisel. Ja see, et lõpuks läksid nii näitleja- kui ka kunstnikuauhinnad just töödele neis lavastustes, kus ka lavastaja oli nomineeritud („Meie, kangelased”, „Ballettmeister”, „Toatüdrukud”, „Kes kardab Virginia Woolfi?”, „Mtsenski maakonna leedi Macbeth”) näitab nii seda, et õnnestunud lavastus on kindlasti kollektiivne looming, kui ka seda, et möödunud aasta tippude eristamine polnud seekord eriti raske. Žanritevahelise parima lavastuse otsustab teatriliidu juhatus kõigi žüriide ettepanekute alusel. Juhatus arutles süvenenult just samade lavastuste ümber, nagu ka kriitikutest koosnev sõnalavastusžürii lavastajaauhinna määramisel. Nendeks olid NO99 teatri lavastus „Kuidas seletada pilte surnud jänesele?” ja Tallinna Linnateatri „Meie, kangelased”. Need kaks lavastust olidki möödunud teatriaasta absoluutseiks tippudeks.

Mida nähtud lavastuste põhjal teatriaasta kohta öelda saab?

Teatriaasta oli üsna mitmekesine ja oma paremikus ka huvitav. Meie vaadeldud 96 sõnalavastusest julgen kümmekonda kõhklemata soovitada vaadata ka kultuuriinimesele, kelle teatrihuvi piirdub vaid paari-kolme külastuskorraga aastas ja häbenemata ka igale välismaalt siiasattunud teatriprofile. Iseloomulik oli mitteliteratuursel materjalil põ­hi­neva n-ö autoriteatri pealetung, see tendents tundub valdav olevat praegu kogu teatriilmas – tervenisti veerand meie sõnalavastustest valmis möödunud aastal lavastaja ja trupi ühise omaloominguna. Peale auhindadega märgitute olid huvitavad ka Priit Võigemasti „Hecuba pärast”, Uku Uusbergi „Pea vahetus” ja Üllar Saaremäe „Elu ja kuidas sellega toime tulla”. Aga kui vaatame auhindu, siis näeme, et tugev kirjanduslik alusmaterjal kehtestas ennast ikkagi küllalt selgesti. Möödunud aasta hämmastas klassikavaesusega. Kokku lavastus ainult kümmekond ja eesti klassikast vaid neli – Tammsaare „Ma armastasin sakslast“, Ristikivi „Hingede öö”, Pedajase koostatud „Arbujate kava” ja Smuuli-Suumanni „Lesk”. Ja samal ajal me teame, et hea eesti klassika (ka dramatiseeringud) on alati olnud publikule minev kaup. Vene klassika puudus eestikeelses teatris peale Leskovi-Lennuki täiesti ja ka maailmaklassikat esindas vaid „Richard III” ning peotäis XX sajandi klassikuid (Brecht, Genet, Lagarce, Kafka, Hemingway). Ka paljukiidetud uus eesti dramaturgide põlvkond oli esmalavastustega üsna alaesindatud – kaks näidendit Kivirähalt, üks Vadilt, Lennukilt ja aastaid tagasi kirjutatud näidend Kivastikult. Mind rõõmustas väga Roy Strideri debüütnäidend „Mässajad” Endlas Andres Noormetsa lavastuses.

Kas torkas silma midagi murettekitavat?

Kurb on see, et me praeme liialt omas rasvas. Eestikeelses teatris vaid kaks külalislavastajat välismaalt (Viktor Rõžakovi „Mängud tagahoovis” ja Barrie Rutteri „Richard III”) ning hakkab juba ununema, millal mõni meie lavastaja viimati välismaal lavastas või seal pikemalt õppimas-stažeerimas käis.