Meediakaja

Meediakaja RSS

Ja ma naeran et ma nutan...

29.10.2016
Juhan Viidingu luulerida «ja ma naeran et ma nutan» hakkas mu sees kumisema Külli Teetamme avamonoloogi ajal ja jäigi tema tegelaskuju, Esmasündinu saateheliks, kirjutab teatrikriitik Pille-Riin Purje.

Linnateatris on lavastatud kolm Jean-Luc Lagarce’i näidendit: «Meie, kangelased» 2009, «Üsna maailma lõpus» 2010, nüüd «Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama». Külli Teetamm ainsana on mänginud kõigis kolmes ja täiesti eriilmelisi rolle. Tema Esmasündinu sõnade sees ja kohal tantsisklemine, rolli siseilma liikuvus ka näiliselt liikumatuna, kinnitab, kui õige oli otsus anda Teetammele Helmi Tohvelmani nimeline auhind.

Lavastuse «Olin kodus...» kujundus (Martin Mikson) ja kostüümid (Kristiina-Hortensia Port) loovad esmase seose Lorca «Bernarda Alba majaga», mis on üks ütlemata sünge näitemäng. Aga «Olin kodus...» ei mõju ängistavana. Peagi hakkab kujundus avarduma, silma jäävad tolmunud raamaturiiulid tagatoas: see on maja, kus palju loetakse.

Lagarce’i ainuline sõnavara, ta otsiv ja distantseeruv sõnaloome on siinseil elanikel ka raamatulehekülgedelt korjatud. Meelde tuleb Anu Lambi ja lavakooli 27. lennu tudengite lavakava pealkiri: «...ja Sõna sai lihaks». Luukide vahelt immitseb sooja kollast valgust, tugevneb küsiv ootus, millal valgus muutub – loomulikult on jällegi Esmasündinu see, kes räägib valguse teiseks.

Õige ruttu annab Lorca assotsiatsioonitungla Beckettile üle. Meenub seegi, et eesti teatris on kaks naist mänginud Godot’ ootamist – Anu Lamp ja Külli Teetamm. Viis naist on mine tea kui kaua oodanud oma kadunud venda, poega, pojapoega.

Mitmetähenduslik on kerge lenduv pilk, mis kaotsiläinust ja kojujõudnust kõneldes suundub üles – see võib tähendada magamistuba ülakorrusel, aga mitte ainult. Ja viimaks jõuab kätte see hetk, mil Beckett omakorda loovutab ruumi Tšehhovile – kui Elisabet Reinsalu keskmine õde, rollinimega Teine, räägib töölehakkamisest, ongi laval kolm õde, vanim veel kooliõpetaja pealekauba.

Sõnakesksel ja sõnatundlikul lavastusel on koreograaf – Renate Keerd. Kõigile viiele naisele on antud oma liikumisjoonise isikupära. Kolme õe riietuse laokilolek ja pooside lõtvus rõhutab meesteta kodu, kus pole millegi, kellegi nimel pingutada. Reinsalu – Teise alasti varbad oma sissepoole pööratuses on lapselikult nukrakesed. Liis Lass – Kõige noorem – lehvitab kleidisabaga tuult nagu lennuvõimetute triibadega rütmiliselt rapsiv lind. Teetammel on põgus repliik karjumisest, mil ta suu muutub viivuks looklevaks nagu Munchi maalil «Karje».

Esmasündinu elustab oma pilgu ja puudutusega elutuks tarduvat: vesi kannus hakkab ta puutest tujukalt elama, kord tikub joojale kurku, kord voolab juustele kui vihmalubadus; lämbuses närbuva potitaime harvad lehed on tema kätes kohemaid liblikana lendu tõusmas.

Samuti lenduvad raamatulehed Teise sõrmede vahel, kui ta vanemalt õelt meeste kohta pärib. Reinsalu mängib Teise fantaseerimisvalmiks, ta ümarates plikasilmades süttib naiselik tulesäde. Esmasündinu tulevikunägemused loovad õõtsuva silla Teetamme Kay rollini lavastuses «Aeg ja perekond Conway».

Kahes ões on mänguriliitlust, millest kolmas, noor ja igav, välja jäetud. Liis Lassi – Kõige noorema ülesanne näib tänamatuim, aga eeldab mänguvaprust: olla üleni ilmetu olevus, toasoppidesse nähtamatuks sulanduv. Korraks seisatab Epp Eespäev – Ema – valvsalt oma noorima, murelapse kõrval, tahaks nagu laupa katsuda, kas jälle palavik? Aga Ema eemaldub taas, sirgeselgne, endassepeituv matroon, tagatoas edasi-tagasi sammumas.

Helene Vannari – Kõige vanem naine – peab olema tüdrukute isa ema, tekst vist ei viita sellele, aga Emaga tal veresidet ei ole.

Vannari tegelase sätitud soengus ja ontlikus kleidis, liigutusis ja hääles on kindlust, ka mõranemisi. Kõige loetavam on Kõige vanema naise vaikiv, suletud silmil istumine. Tundub, et tema võiks siit minna, ükspuha kuhu, temal oleks selgroogu ja sõltumatust, ta oli pühendunud perekonna meesliikmetele ja naisliin ei loe, aga ta on lihtsalt, dramatismivabalt väsinud, see on vanaduse eesõigus. Lehvitab ajalehega tuult, soengut kahjustamata.

Lavastaja Anu Lambi intervjuu kavalehel on sisutihe, mõtted keskenduvad, sõnad ei laperda. Samasugune on ka Lambi lavastus. Nähtud etendusel, 26. oktoobril, tundus, et publik püsib kütkestatult kaasas.

Lagarce’i stiili vaimusugulus luule või muusikateosega eeldabki kaasakandumist, et sõnade kaudu sugeneks äratundmisi hingeseisundeist, ootusest, enesekesksusest, oma kurbuse haruldusest, lohutamatuse nautimisest, igatsusse klammerdumisest... Kuni sellest saab vabastav, jagatav elufarss. Kuni haihtub hinnangute jäigastunud piir ja keegi ei olegi enam «need teised, külarahvas, kes peavad meid kuidagi nimetama». Kuni ülesöeldud luuletused lendavad lehekülgede vahelt laotusesse. Et langeda alla õeluseta tõelusena. Sooja vihmana.


Pille-Riin Purje
Postimees, 29.10.2016