Meediakaja

Meediakaja RSS

Tallinna Linnateatri kevad 2016: "Sõnad eraldavad, kujundid ühendavad. Intervjuu Jaanus Rohumaaga"

12.02.2016
Tallinna Linnateatri juubelihooeg kulmineerub Lavaaugus, kui 11. juunil esietendub Jaanus Rohumaa lavastus „Suveöö unenägu“. Naasmisest koduteatrisse, kujutavast kunstist ja teistest sama pealkirjaga lavastustest, mis Eestis peagi aset leiavad, räägib temaga dramaturg Paavo Piik. 



„Suveöö unenäo“ kujundus tuleb äsja Kultuurkapitali aastaauhinnaga pärjatud arhitektidelt  Kadarik ja Tüür. Pärast Rakvere Teatri „Noor-Eestit“ on see sul juba teine suvelavastus sama meeskonnaga?

Kontseptsioon seisneb selles, et kuidas isoleerida või ära kaotada publiku jaoks seesama vanalinn, mis iga suvelavastuse puhul siiani on seda ümbritsenud. Olen ka ise Lavaaugus paar lavastust teinud ja palju mänginud, nii et koostöö arhitektidega on põnev viis, kuidas muuta antavaid olusid. 

Põhimõtteliselt tekib sinna suletud ruum. Teater näeb perspektiivi, et ka tulevikus ehitist kasutada – uuenenud lavaruumis saaks vabalt mängida sügise esimeste kuudeni.
Üks sümboolne moment on samuti asjal juures. See „oma“ teatrihoone, mida Lavaauku on ehitatud juba aastakümneid – korraks me selle sinna ehitame ja püüame ka järgida selle n-ö põhiplaani, nagu seal olekski klassikaline teatrilava. 
  
See seondub mõnes mõttes Shakespeare'i näidendiga, kus unenäomaailm kohtub ja seguneb pärismaailmaga?
Selles mõttes küll – ja ka näidendis on olemas see sulatusahju-moment, kus kõik reaalsused üheks saavad – see on teater. Kõik erinevad tegelased, maailmad ja kihid kohtuvad ju lõpuks finaalina esitatavas Pyramuse ja Thisbe loos. 
 
Ühelt poolt võib mõelda, et see on näidendi seisukohast suvaline kurbnaljakas antiiktekst, aga teisalt räägib see näidendi põhiteemast – armastusest. Laiem teema selles Shakespeare'i tekstis on aga kulgemine kaosest korra suunas, mis võimaldab materjali väga mitmel moel avada. Mind väga huvitab, millised tulevad teised „Suveöö unenäod“ ümberringi. Olen kuulnud sahinaid, et üks ja teine teater on selle loo ette võtnud: NO99, Theatrum, Nukuteater... 
 
Theatrum ja Nukuteater ka?
Minu teada küll, eks sa võid üle kontrollida. Ehkki on Shakespeare'i aasta, siis keegi ei teinud ju seda teadlikult, ei valinud lavastamiseks sama materjali. Selles mõttes põnev ja intrigeeriv olukord.  
 
Kui Linnateater mulle möödunud suvel lavastamisvõimalust pakkus, siis ega ma palju variante lauale ei pannud... Esimene eelistus kolmest oli „Suveöö unenägu“ ja juhtumisi oli see ka teatri eelistus. Nii et kokkusattumusi on palju ja ootan huviga ka teisi lahendusi, et mis neist sünnib... 

Sellist asja maailmas väga ei kohta. Võimalik ainult Eestis?
Ma arvan, et lavastused tulevad ikkagi piisavalt erinevad. Ruumid on erinevad, rõhuasetused on erinevad. Minu jaoks on oluline näiteks see, et ma paigutan tegevuse Kreekasse, nii nagu Shakespeare'il on kirjutatud, kuigi sinna ilmuvad ühel hetkel Briti käsitöölised... Muidugi, kõige lihtsamal tasandil on see üldse lugu ühe tüdruku võitlusest oma armastuse pärast. Teisalt on märgiline tegelane Theseus, kes on selline müütiline kuju, umbes nagu meie Kalevipoeg, Ateena linna rajaja. Mu kujutluses ongi tegevuspaik Ateena rohkem küla kui linn, kuna linnu aastaga ei rajata. Äsja on lõppenud sõda ja dramaatilised sündmused on seljataga. Kõik on kaosesse paisatud, protesteeritakse vanade väärtuste vastu, püsiväärtuste vastu, patriarhaalse elukorralduse vastu... 
 
See haakub praeguse ajaga hästi?
Just nimelt. Samas, ükskõik milline ühiskondlik formatsioon parasjagu käsil on, armutakse ikka. Inimesed ei jäta sellepärast elu elamata. 
 
Ühes viimases Plekktrummi saates arutleti, et kas me oskame armastusest rääkida. Mis sa arvad, kas kunstis on vähenenud julgus armastust käsitleda?
Ma ei ole küll selles vanuses, et oskaks oma loomingule adekvaatselt tagasi vaadata, aga arvan, et üks kümme aastat enda toimetamistest rääkisin ma küll alati trupile, et see konkreetne lavastus on armastusest. Mäletan, et kui me tegime Jaan Tätte „Silda“, mõjus see isegi erakordselt... tagantjärele tundub, et võib-olla oli see uussiiruse esimene pääsuke? Tõesti, lavastus, mis räägib sellest, kuidas üks inimene lõpuks teisele ütleb, et ma armastan sind. Mõned olid hullumas sellest lihtsusest – kuidas üldse niimoodi saab ja miks peab nii lihtsatest asjadest rääkima. Nii et teemana oli see kindlasti mulle vahepeal väga oluline. 
 
Nüüd, mõnevõrra küpsemana, pean tunnistama, et armastus on nii individuaalne ja isiklik, et temast niimoodi otsesõnu rääkides – et nüüd kõik armastage üksteist – ei pruugi see vaatajatele tegelikult kohale jõuda. Armastus kui akt või seisund on aga tunne, mida suur kunst, suur looming peakski inimeses looma. See õnnestub väga harva. Kui õnnestub, siis on see väga võimas elamus. Armastus oma paremal kujul on täiesti isetu. Kui sa ise lahustud ja tekib selline surin, mõnu, kaaluta olek ja seletamatu tunne, et mingiks hetkeks sa vabaned oma minast või egost. Niisamuti on hea kunstiga – kui sa suure kunstiga kokku puutud, siis lahustud hetkeks. Näiteks, kui käid kinos, siis seda saab mõõta pärast sammudega, et kaua see surin või mõju või lummus kestab. Noh, näiteks kilomeeter või kaks, või järgmise päevani, või kuu aega, või kogu elu. 
 
Oled sa näinud viimasel ajal midagi, mis on sellise tunde tekitanud?
Olen viimasel ajal väga palju kunstinäitustel käinud, vaatan palju kujutavat kunsti. Mulle 
miskipärast meeldivad hetkel staatilised pildid ja installatsioonid. Noorena käisin näitustel selleks, et olla haritud, ja selleks, et osata luua ilusaid misanstseene. Nüüd käin pigem selleks, et olla kursis, mis mõtted liiguvad. Viimane vapustus oli minu jaoks Veneetsia Biennaal, mis oli erakordselt hästi kureeritud ja võimsalt läbi viidud ja kus ma lihtsalt ahmisin endale mitmete päevade jooksul seda n-ö infot sisse. Kui ikkagi maailma parimad kunstnikud võtavad sõnastada globaalseid probleeme, siis võib see olla märksa kõnekam, võimsam ja sügavam, kui analüütikud või poliitikud suudavad. Sest 
kunstnikud kõnelevad kujundite keeles, mitte sõnade. Üldistusmäär ja ühtsustunne on märksa suurem, sest kunst ei tunne rahvusi.
Ma olen mõelnud, et huvitav, kui ma oleksin praegu 18-aastane, kas läheksin siis lavakasse? Eeldades, et ma olen enam-vähem samasuguse nooruse läbi teinud kui esimene kord, siis arvan, et see vastus oleks ei. 
 
EKAsse (Eesti Kunstiakadeemiasse – toim.)?
Ma arvan, et ma läheksin hoopis BFMi (Balti Filmi- ja Meediakooli – toim.). Läheksin õppima režiid ja võtaksin kõrvale mänguteooriat... Lood on mulle eluaeg tähtsad olnud ja mu amet on olnud lugude rääkimine – teatri vormis, teatri vahenditega. Aga kui hetkel vaadata, kuhu on jõudnud arvutimängud või näiteks Oculus Rift (virtuaalreaalsuse seade – toim.), siis loost osasaamine ja reaalsuse kogemine on muutunud ülimalt vahetuks ja on raske isegi prognoosida, mismoodi me tulevikus hakkame lugudes elama või mismoodi me need lood endasse saame. See on praegu uue põlvkonna teha ja jälgin seda suure huviga.  
 
Loomulikult ei kao mitte kunagi mitte kuhugi see nn Shakespeare'i teater, et tuled tühjale lavale, tokk on käes, väidad inimestele, et oled Kuningas Lear, ja nad usuvad. Ilma erilise grimmi, valguse ja helita. Selleta, et peaksid olema kusagil nõmmel. Kui su sisemine kujutlus on tugev, siis see Lear eksisteerib. See on ja jääb teatri tuumaks, loojutustamise tuumaks, niikaua kui inimkonda jätkub. 
 
Kas see töö, mida sa teed ühel ja teisel pool kultuurimaastikku – kas need pooled on sinu jaoks omavahel seotud?
Minu jaoks neid pooli ei olegi. See ongi kõik üks-ja-seesama, kõik üks lugu. Või noh, kui sa õhtul lapsele voodis juttu loed, siis see ei ole ju ka kuidagi teistmoodi... Muidugi, lavastajal on traditsiooniliselt vähem sellist juhi- või ametnikutööd, vähem eelarveid, pikaajalisi strateegiaid, igapäevast personalijuhtimist, poliitiliste otsuste suunamist või nõustamist. Aga lõppude lõpuks on see kõik ikkagi kõrvaline. Lõppude lõpuks pead ikkagi seda ametit, mille ära õppinud oled.
 
Mul ei ole need asjad üldse eri maailmades. Ei ole seda, et hüppan ühest kohast teise. Kõige suurem hüpe mu elus oli võib-olla pärast Kultuuripealinna projektijuhi kohalt lahkumist. Olin siis tööga seoses juba mõnda aega aktiivsest teatritegemisest eemal olnud, kui sain pakkumise osaleda sarjas „Alpimaja“. Mõtlesin, et mul oli kuu aega vahepeal puhkust, stsenaarium meeldis, nii et võtaks selle rolli küll. Ja siis võtteplatsil oli mul küll korraks selline tunne, et... Seal olid mingid noored kutid, kes käisid kaameratega ringi, mis olid peopesasuurused – ja mina tulin just Exceli tabelite juurest. Mõtlesin, et mis siin toimub, nii elataksegi või, lahe... Aga üldiselt jah, mu sees ei ole mitut mina, kes erinevaid elusid elaksid. Ma vist ei jaksakski. 
 
Mis tunne on tulla tagasi Linnateatrisse – kust tegelikult alles hiljuti läks maha su lavastus „Kivid sinu taskutes“?
Ma saan väga hästi aru sellest aastaarvust, kus me parasjagu oleme ja mul ei ole mingit sleppi, mida kaasa lohistada. Ma ei karda, et satun siin kuidagi ennast kordama. Oma viimaste päris teatriaastate jooksul käisin ma tegelikult juba üsna vähe ise teatris – olin kuus aastat teatritöö kõrvalt presidendi nõunik, samuti tegelesin ettevõtlusega. Astusin väikeste tihedate sammudega eemale, ilmselt ka põhjusega. Olgem ausad, kolmekümne aastaseks saanuna olin teatris teinud kuskil kakskümmend  lavastust... See oligi 90ndate absurd ja fenomen, et inimesed tegid ühe aastaga ära kolme aasta töö. Sellel oli kindlasti oma hind, aga siis elati 200% teatrile ja teatrist. Ühel hetkel see isu lihtsalt kaob. Ükskõik kui hea üks toit on, sa ei jaksa teda lõputult süüa. Nii et ma ise ei ole seda vahepealset  
katkestust dramaatilisena kogenud. 

Minu jaoks on Linnateatril oma lähtekood. See lähtekood ei koosne mitte ainult Elmo ja tema lähimate võitlejate loodud teatrist, vaid ka selline vastuvoolu ujumise moment on seal lähtekoodis sees. Linnateater otsib alati aktiivselt mingit uut nišši, mida täita, ja sageli on ta tegelikult ka iseendast sammu ees. Minu jaoks sisaldub näiteks see teatrivorm, mille Lembit (Peterson – toim.) on kehtestanud, seal lähtekoodis. Samuti on selline raskekujulisem agressiivsem otsing, mis leidub teatris NO99, seal koodis esindatud. Koodi tuum on aga see, kui näitlejad tunnevad, et nad tahavad mängida, et neil on omavahel hea laval olla, et nad usaldavad üksteist. See on teater, mis naudib mängimist, mängu ilu, näitlejalikke sooritusi (heas mõttes), saades sealt ka inimliku sisu kätte – mis  
on mõnikord lihtsakoelisem, mõnikord keerulisem, aga ikkagi emotsioonide teater, tunnete teater, mida iseloomustabki selline paindlik otsingulisus. Seepärast ma kivinemisse eriti ei usu. Ükski lavastaja ei lähe režiipulti, et oh, teeks nüüd midagi iganenut. Iga lavastus on alati otsast alustamine.

Mis tüüpi inimestest on Eestis kõige rohkem puudu?
Ma räägin nüüd võib-olla pisut šovinistlikult, aga räägin ainult meestest. (Minu meelest on seda ühiskonda pikki aastaid, kui mitte aastasadu, seesmiselt koos hoidnud naised, aga see selleks.) Kellest meil puudu, on mehed, kellel oleks vähe hirme, kes ei kardaks. Kes julgeksid enda alustatu lõpule viia, kes ei pelgaks inimesi, kes ei pööraks endas peituvaid hirme, kõhklusi ja isiklikke probleeme vägivallaks või riskikäitumiseks. See tähendab sisuliselt, et joon ennast põhja või sõidan autoga liiga suure kiirusega või hüppan pea ees vette või karjun enda lähedaste peale... 

Kokkuvõttes on see kõik üks ja seesama asi, mis lihtsalt väljendub erinevalt. Minu meelest oleks Eestile hetkel kõige rohkem vaja terveid mehi, sest naistega on asjad suhteliselt hästi. Kust neid terveid mehi saada – käitumuslikud muutused. Olgem ausad, minu põlvkond, kes kasvas üles Nõukogude ajal, lähtus sellest, et homset eriti pole – mis sa siin võõra võimu all ikka teed, võtame, mis võtta annab! Selline stepimentaliteet. 
 
Et pärast mind ei tule midagi?
Või kui tulebki, siis elu on lühike ja olgu ta vähemalt äge. See kohanemine uute oludega ei ole lihtne olnud. Mees otsib ka praegu, endiselt oma rolli, et kes ta siis on uues ühiskonnas. Mis on mehelikkus? Kes on mehelik? Mehelikkus peaks tegelikult tähendama ka sallivust. Kui sa oled tugev, siis sa oled endas kindel, sa ei karda hommikust õhtuni, et keegi millegi sulle kuuluva ära võtab. Muidu tekib küsimus, kas sa siis ikka oled endas kindel, kui seda on nii lihtne sult ära võtta. Eriti, kui me räägime abstraktsetest asjadest... 
 
Nii et alkoholireklaami keelamist toetad?
Muidugi. Minu meelest võiks nii tubaka- kui ka alkoholireklaamid täiesti rahulikult ära keelata. Alkohol võiks üldse elust moodustada ühe väga väikese osa. Seal, kus teda tõesti rituaalse elemendina mõnikord vaja on. Loomulikult on lahe kusagil troopikas pudel õlut juua või Prantsusmaal klaas veini. See aga ei saa olla peatoiduks või loomingulise elu paratamatuks osaks. Sama kehtib tegelikult ka liikluskäitumise kohta. Nii nagu alkohol ei ole eneseteostus, ei ole ka liiklemine eneseteostus. See on sama absurdne. Kas oled mees või ei ole – kas jood ära kaks pudelit viina õhtul? Kas oled mees või ei ole – kas sõidad lörtsise teega autokolonnist mööda, et jõuda kaks minutit varem kohale? Olgu, ei läinud täkke, sain surma ja peale minu veel neli inimest, aga vähemalt olin mees... See ongi see stepimentaliteet, et küll tulevad uued hordid peale. Minu meem 
ei sure. Eestlased-rallirahvas... see ei ole minu värk! 

Küsis Paavo Piik
Ajaleht Tallinna Linnateatri kevad 2016