Meediakaja

Meediakaja RSS

Kultuur.err.ee: "Arvustus. Integratsioonietendusel koos Ženjaga"

29.04.2016
 Pimeda Linnateatri Kammersaali uks paugub. Publik on vast minutikese pimedas istunud ja oodanud, mis saama hakkab. Ja pimedas teatrisaalis on minut pikk aeg. 
Tuled süttivad. Aga mitte prožektorid, vaid laetuled, mis ennegi põlesid. Justkui keegi tuleks teatama, et etendus jääb ära. Muretult marsib sisse kolm meest ja naine ja kutsuvad kogu seltskonna – tugeva vene aktsendiga eesti keeles – bussiga sõitma. Kuhu, selgub hiljem.

Nii algab Paavo Piigi ja Mari-Liis Lille integratsioonitükk ja algab paralleelselt vene publikule ka Vene Draamateatris. Projekt, millega teatrid töötasid kahe aasta jooksul. 
Me sõidame tibake tiirutamisi Lasnamäe Kultuurikeskusse. Tatjana, Dima, Saša ja Sergei Vene Teatrist räägivad oma Eesti- ja eestlaste-kogemustest. Jutud on isiklikud, jaburuste ja (enese)irooniaterakestega. On tuttavaid momente – eestlane on elukutse ja kui sa seda ei omanda, siis jääd tööst ilma – ja uut – vanaema käskis oktoobrilapse märgi rinnast võtta, sest muidu andvat eestlased peksa. 
 
Ma olen teatrisse kaasa võtnud Valgevenest tulnud Ženja, kellele olen mõnel korral edutult püüdnud seletada, mis sotid meil eestlaste ja venelaste vahel on. Et sotid pole tingimata pahad, aga kipuvad olema segased ja mitmekesised. Ženja on paaril korral tajunud, kuidas teda siin venelasena tõrjutakse (erinevalt Itaaliast, kus ta aastaid elas).
Bussijuttude reipas absurdiga vürtsitatud vaimus läheb kogu revüülik etendus, galerii vene-eesti episoodidest, mis tuletab mulle meelde, mis ma olen lugenud kapustnikutest või agitpropist või siis kunagist "Meelejahutajat", mille (olmekriitlised) tekstid võeti tihti vene estraadilt. Näitamaks, et eestlased-venelased elavad kõrvuti, aga jutule naljalt ei saa. Kui algul saadaksegi, siis varem või hiljem kargab ikka üles rahvuslik-poliitiline motiiv, vastasseis, arsusaamaerinevus, nagu koll karbist ja untsu kisuvad äsjatärganud sõprus ja armastus. 
 
On ridamisi keelelisi vaimukusi. Sügavamaks rollimänguks, lavaliseks suhtluseks vilkalt kappavas pildijadas ruumi pole, ei ole see juhtum. Võetakse läbi ajakirjandusest tuntud teemad. Kuidas vanematel vene koolide õpetajatel on keeruline eesti keelele üle minna. Kuidas Narva linnavalitsus peab istungeid vene keeles. Teksti antakse vaheldumisi mõlemas keeles. 
 
Teatrikunsti poolelt teeb võimsa kakskeelse monoloogi Anu Lamp. Väljapurske teemal, miks eestlane on selline, nagu on. Siin on valu läbisegi groteski, siiruse, poeesiaga, koomika ja traagikaga, vene keel ja eesti keel. Hm, palun filmige Anu Lambi monoloog üles ja pange telekasse, netti, juutuubi. Ma ei tea, kelle sulest monoloog oli (arvasin, et Anu Lambi kirjutatud). Ei juhtu just tihti, et teatris tekib tunne, et näitleja on oma rolli teksti ise kirjutanud. (Korraga meenusid nii Karusoo "Kui ruumid on täis" kui Lucky monoloog "Godot’st".) 
 
Küll tahtnuks, et sama valus isiklik valang oleks tulnud ka trupi vene poolelt. Seda ei juhtunud. Kuigi muidu töötas kahe teatri ühistrupp hea meeskonnana. Võibolla jäid venelased eesti projektis kaasa lüües üleliia viisakaks, delikaatseks? Või oli vajaka vene lavastajast, dramaturgist, käimatõmbajast, urgitejast? Vene hoiak tundus olevat, et integratsiooniteemal absurdi jätkub, aga suuri probleeme pole. Tegelikult on ilmselt rängemad probleemid just sel poolel. 
 
Ja veel. Ilmne on, et me ei oska palju kaasa aidata venelaste integreerimisele. Aga ei tulnud jutuks, kui palju me ise venelastega integreerume ja seda soovime. Reaalselt õpivad eesti lapsed meil ju vene keelt veel pikema hambaga kui venelased eestit. (Võib öelda, et miks nad peaksidki, meil on ju üks riigikeel, aga ehk võiks siiski mõelda, mis õppima motiveeriks.) Integratsiooni oleks ehk kergem pisutki käima saada, kui see ei peaks olema ühepidine liikumine. 
 
Ja siin ongi praegune projekt (mis reaalsust kirjeldades kisub olemuslikult igapäevareaalsusest irdu, sest kus mujal me näeme sellest rõõmsat koostööd kahe rahva vahel) õnnestunud piloot. Sest mõlema teatri näitlejad pidid üsna võrdselt pingutama. Loodetavasti ei jää taoline asi ühe korra linnukeseks, mis kirja sai.
Kui lugu läbi, siis märkasin, et Ženja mu kõrval ei plaksutanud. Vene tele märkas seda ja võttis üles, kuidas plaksutavas publikus istub üks, kes ei plaksuta. Küsisin ettevaatlikult, kas miski ei klappinud? Ženja viitas, et oli justkui propagandakava ja kuigi moraaliks tõsteti, et oluline on, et me kõik oleme inimesed, mitte mis rahvusest me oleme, siis neidsamu inimesi südant puudutavate kujudena, rollidena välja ei joonistunud. Ega ka inimlikke suhteid, konflikte. Kuigi oli tore trupp. 
 
Aga Ženjal on Valgevene venelasena oma arusaam. Just lugesin ta ingliskeelsest blogist, et kui Valgevenes on riiklik surve, siis see liidab inimesi ja survele vastandudes on inimesed üksteise vastu lahked ja sõbralikud. Eestis aga, kus võimude surve justkui puudub, hakkavad inimesed ise probleeme otsima ja kaevavad igasugu surved välja enda seest ja mälust ja suhted kisuvad hapuks. Küllap on see mõneti õige. Ometi kõlab pisut hirmsalt ja kommenteerida ei oska või ei suuda. Vangutasin pead, et kas jälle vana jutt, et me ilma ühise vaenlaseta üksteisest huvituda, hoolida ei suuda ega taha... Mingit alternatiivi pole? Tahaks öelda, et äkki võiks see olla mitte ühine vaenlane, vaid ühine huvi. Aga mis see oleks? 
 
Praegune lõbus teatritükk on ju vaid üks ilus samm. Olgu, hea, et seegi on. 

Peeter Sauter