Meediakaja

Meediakaja RSS

"Igaühel on oma Hollywoodi unistus"

05.03.2007
Postimees
Merit Kask

Ühes Iiri külas on ennast sisse seadnud Hollywoodi võttetrupp. Tehakse filmi. Kaks kohalikku meest, kes on võtteplatsil statistideks, loodavad keset tootmismöllu sammukese oma unistustele lähemale jõuda. Käivitub lugu.

Jaanus Rohumaa räägib kividest, mis taskutest.

Mis teid selle näidendiga tutvudes esmalt haaras? Oli see vorm, õhustik, teema?

Arutasime pärast «Impro 3 – Punase Hanrahani» proove trupiga ideed teha lavastus filmikunstist, alapealkirjaga «Maailma filmikunsti lühiajalugu», aga pigem rõhuga eestlaste võimalustel maailma filmikunstis.

Sobivat alusmaterjali otsides meenus mulle viie aasta tagune kokkusaamine Rakvere teatris ja tookordne ettepanek, et mängiksin praeguses näitemängus koos Üllar Saaremäega.

Siis ei saanud me asju klappima, pealegi oli mul just koduteatris välja tulnud «Inishmaani igerik», samuti iiri lugu, niisiis jäi see toona tegemata ja nüüd tundus hea materjal olevat.

Näidendi peamine teema on ju igituttav – unistused, nende poole püüdlemine, tegelikkusele allajäämine. Mis on Marie Jonesi pilgus värsket?

Tegin selle tekstiga novembris mõned eelproovid ja palusin trupi liikmetel kirjutada üles kümme filmi, mis on neid mõjutanud või neile meelde jäänud. Kokkulangevus oli hämmastavalt suur.

Meie teadvus koosneb suuremal või vähemal määral nüüdisaegsest filmitoodangust. Enamikul etendavate kunstidega tegelevatest inimestest on olnud või on oma «Hollywoodi unistus». Iseküsimus on selles, et käärid unistuse ja tegelikkuse vahel on suured.

Näidendis on vastamisi seatud kaks maailma – unistusi toitev Hollywoodi filmitööstus ja Iirimaa külaelu. Kahe maailma suhted pole aga sugugi nii ühesed. Mis selles osas teile korda läks?

Iiri näidendid on minu jaoks alati olnud võimalus rääkida eesti asjadest. Ja nii ka jääb. Näitemängu tuum on selles, et üks 17-aastane iiri narkomaan sooritab enesetapu, sest teda ei valitud statistiks Hollywoodi filmi massivõtetele. Kõlab eemaletõukavalt?

Siis olgu nimetatud järgmine kiht – kaks väikerahva hulka kuuluvat noormeest üritavad kasutada oma suurt šanssi ja filmimaailmas kas stsenaristi või näitlejana läbi lüüa.

Ja kolmas tasand – suur filmikompanii väntab imekaunis Põhja-Iiri looduses vapustavat ajaloolist draamat hiilgavate näitlejate osavõtul.

Ja krooniks sai see tükk Olivier’ auhinna kui aasta parim komöödia. Aga sellised need iirlased on.

Siin on küll terve galerii tegelasi, ent mängivad kõiki rolle vaid kaks näitlejat – Argo Aadli ja Indrek Ojari. Kuidas selline võte lugu omalt poolt looma hakkab? Seis segaseks ei kipu minema?

Pärast «Impro 3 – Punast Hanrahani» otsisin tegelikult võimalust Argo ja Indrekuga veel midagi koos teha. Ma arvan, et nende aeg on käes, nad on omadega jõudnud sinna, kus suudavad tõepoolest ära täita nii aja kui ka ruumi, ja see on alla kolmekümneste näitlejate puhul kõva sõna. Ma olen nende üle uhke.