Meediakaja

Meediakaja RSS

"Igale õnnepojukesele oma hapukurk"

20.04.2012
Sirp
Pille-Riin Purje

Tšehhovi minimalismis kütkestab ja teeb rahutuks üldistusjõud, triviaalsuse kaitsekihi all liigahtav saatuslikkus.

Kui Antoša Tšehhonte ehk „sellesama Tšehhovi” seitsmest novellist ja kahest lühinäidendist koosneva teatriõhtu avavad mundris Konduktor (Indrek Ojari) ja mustavalgeruudulises ülikonnas „õnnepojuke“ (Tõnn Lamp), mõjuvad nad nagu sandarm ja arlekiin. Seejärel muundub alasti prožektoritest piiratud ja paljude erisuguste toolidega täidetud näitelava rappuvaks rongivaguniks, kus kõlab esimene repliik: „See pole see ... ”. Jõnksatades läheb rong liikvele, läbib mitmeid teivasjaamu, vaguniakna taga vilksatab mööda mälupilte Elmo Nüganeni varasematest lavastustest: „Ivanov”, „Pianoola ehk mehhaaniline klaver”, „Armastus kolme apelsini vastu”, „Meie, kangelased”, „Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4. ” ...

„Maailmale nähtamatud pisarad” on ilmselt parim võimalik pealkiri Antoša Tšehhonte loomingu hulgast. Kontrastist novelli poeetilise pealkirja ning banaalsuseni argielulise sisu vahel saab tšehhovliku tragikoomika kvintessents. Kahel esimesel etendusel Salme kultuurikeskuses oli nii ootusärevusest liigagi pingul publikul kui ka näitlejate ansamblil veel tegemist žanripiiride kompamisega: 3. aprillil hingas vabamalt esimene vaatus, 5. aprillil lahvatas see pärisnaer, milles ära- ja kaasatundev soojus, alles teise vaatuse edenedes. Komöödia sünnib partnerluses saaliga: naeru ja pisarate tasakaalustamiseks, grotesksema jämekoomika doseerimiseks ja pastelsema allhoovuse tunnetamiseks vajab lavastus sissemängimisaega. Tosinast näitlejast koosnevas trupis on õige mitmel Tšehhoviga sama veregrupp ja nende lavaelu on lust jälgida, mõnel osalisel aga kulub veel aega, et saavutada sundimatu mängutuju, ilma et kumaks läbi etteantud ülesande täitmine koos lavastajale iseloomulike intonatsioonidega.

Tšehhovi minimalismis kütkestab ja teeb rahutuks üldistusjõud, triviaalsuse kaitsekihi all ootamatult liigahtav saatuslikkus. Avanovellist „Õnnepojuke” jääb kripeldama küsimusi, kuivõrd saab inimlaps ise valida oma eluteekonna suunda, kui suhteline ja üürikene võib olla õnnetunne, kui hõlpsasti lüüakse segi turvaline „šablooni järgi elamine”. Selleks pole üldse vaja sattuda mastaapsemasse katastroofi, elu koosnebki pisiavariidest, jaburatest äpardustest, kus hädapiduri tõmbamine rongi ei peata, küll aga oleneb mõndagi juhuslike reisikaaslaste sõbralikkusest. Lavastuslikult napp, aga alltekstiküllane „Paks ja peenike” vaeb nn lapsepõlvesõprust: elukoorma all leplikult või terake märterlikult selga nikastav „peenike” (Andres Raag) ja näiliselt blaseerunud, ent valvsa pilguga „paks” (Allan Noormets) polegi määratud ühist keelt leidma.

Novell „Missugune kolmest?” näitab kollase liblikana hõljuva Nadežda Petrovna (Külli Teetamm) elutantsu, kus tundmuste tuleleegid juba lämmatanud kaine arvestus. Ihar-kohmetult puhkiv jõukas peigmees Ivan Gavrilovitš (Mart Toome) oleks justkui teinud tehingu Ostap Benderiga – toolide süsteem ongi esimeses vaatuses läbimõeldum kui hiljem. Lodevalt uimerdav „sakslasepõnn” Vladimir Strahl (Argo Aadli, kes visandab läbi lavastuse vaimukaid rollisarže gümnasistist dändini) end armupuhangutega ei vaeva. Heasüdamlik Dmitri Ivanovitš (Tõnn Lamp) suudaks pakkuda Nadeždale tõelisi tundeid, noormehe tugevad käed oskavad naist hoida ja kanda, neil kätel saab istuda nagu troonil. Külli Teetamme ja Tõnn Lambi partnerlus elustab mälukaadreid lavastustest „Ma armastasin sakslast” ja „Meie, kangelased”. Nüüd siis mängitakse veel üks variatsioon kokkusaamise võimatusest, kuna Nadežda küüniline stseen „armastuskirjaga” ei jäta vähimatki illusiooni.

Kaks lühinäidendit „Karu” ja „Abieluettepanek” irdusid esmamuljes mõnevõrra novellide stilistikast, mõlemat kippus kimbutama venimise oht, konarlikum rütmistamine. Tekkis kahtlus, et ehk oleks võinud nende asemel olla veel kolm-neli andekat novelli. Ometi sünnib ka lühinäidendeis vahvaid rolle. Piret Kalda, kahtlemata üks Tšehhovi-tundlikumaid või lihtsalt žanriülesemaid näitlejaid trupis, kannab sundimatult leskproua Popova („Karu”) efektset „leinarüüd” – tunnustus Reet Ausi vaimukatele kostüümidele. Poole rohmakama huumoriga sekundeerib Allan Noormets ulja kasakahinge Smirnovi rollis, süüdimatult ja süstemaatiliselt „habrast mööblit” purustades. Kursusekaaslaste Kalda ja Noormetsa koosmängu pikk kirev slepp annab lootust, et „Karu” ei lähe edaspidi mitte ainult särtsakamaks, vaid ka peenekoelisemaks. Muhedaks tüübiks on kujunemas Margus Tabori habras läbipaistev tudike Luka oma koperdamise ja murdekeelega, lisades leebe hingesugulusviipe „Kolme õe” Ferapontile.

„Karule” järgnev „Koomik” kingib Piret Kaldale hetkelise ümberkehastumise vabameelseks näitlejannaks Marja Andrejevnaks. Seda laadi kärmeid ümberlülitusi ihkaks näha rohkemgi, ent suure trupi puhul pole see olnud eesmärk omaette. Esimese vaatuse lõpetab meisterliku hüüumärgiga Andrus Vaarik, kes pohmelliahastuses vaevleva Ivan Akimovitši rollis etendab rafineeritud pantomiimi koomiku „professionaalsest õidepuhkemisest”: korraga näeme üleskeeratud, klaasjaid silmi pilgutavat inim-mängutoosi, kes puistab varrukast juudi-anekdoote. Vaarik loob siin vargsi ka rollisilla koomikuampluaaga härra Tšissikuni lavastuses „Meie, kangelased”.

Teises vaatuses jätkab Andrus Vaarik absurdi piiril turnimist Aristarh Ivanovitšina novellis „Diplomaat”, tundliku kontrasti tagab aga Margus Tabori vastumäng: arvelauda klõbistav Mihhaila Petrovitš on esitatud komöödiavärve targalt hüljates, vaikse nukra väärikusega surma aktsepteerivana. Novell „Albioni tütar” pakub vaheda satiirilise üldistuse eelarvamuste ja sallimatuse teemal. Külli Teetamme ümberkehastumine inglannast „lindnaiseks” Wilca Twyce’iks on lavastuse subtiilsemaid sürpriise. Keset õngitsevat vaikelu püüab aga pilku hele päevavari – siit viib mälupurre „Pianoolani” ja see ootamatu paralleel tekitab kummalist ärevust, vastakat nostalgiat. Miski pole enam nii nagu näib.

„Abieluettepanekus” keerab Argo Aadli hüpohondrikust Lomovi hüperplastilises „dändi-ritsika” rollis end peaaegu sõlme. Indrek Ojari mängib kosilase tulevast äia Tšubukovi malbe flegmatismiga. Epp Eespäev etendab tarmukat, mehevalus piigat Natalja Stepanovnat ehk liigagi proosaliselt, aga tasahaaval hakkab tulevane „abieluõnn” totratest ja äratundmiskibedust pakkuvatest omandijagelustest välja kooruma küll. Muhedalt mõjub justkui kogemata poetatud vihje koer Kutuzovi alalõuale!

Lavastuse lõpetab niminovell „Maailmale nähtamatud pisarad”, kulminatsiooniks Andres Raagi võrratult mängitud purjus mehike Rebrotjossov, partneriks Anne Reemann unise pahura abikaasa Mašunjakesena. Mõistva poolehoiuga vahendab Andres Raag väikese inimese kodust rutiinset tragikomöödiat: väga naljakas ja natukene nukker on see tuhvlialuse abielumehe järjekindel jauramine oma eesmärgi saavutamiseks, lõputu pehme kannatlikkus kodurahu huvides, nääklustele aevastav kurbkaval heasüdamlikkus, moepärast vihastamine.
Novell „Diplomaat” algas võluva vinjetikesega: nutunaine, kes näitab publikule kadunukese päevapilti, avastab järsku, kuidas klaasi alla raamistatud fotot liigutades tantsisklevad lael ja seintel vallatud päikeselaigud. Itkeja unustabki end mängima, pisaratest saab naeratus, kohustuslikust leinarituaalist aga kergelt ja vabalt tantsisklev mälestus. Sedamoodi sünnib komöödia.