Meediakaja

Meediakaja RSS

"Hiilgav keskööpäike"

30.04.2010
Sirp
Mihkel Mõisnik

Tallinna Linnateatri uuslavastus „Keskööpäike” heidab valgust salapärasele kirjamehele Arthur Valdesele.

Nojah, ükskord pidi see ju juhtuma. Liig pikk ja liig sügav on olnud vaikus ümber Arthur Valdese, selle salapärase kirjamehe, kellest veel kahetsusväärselt vähe teame. Nüüd siis lõpuks sai kustutatud üks väikegi valge laik valdesiaanas, tema lõpetamata jäänud teatrieksperiment; ning kirjutatud põnev peatükk sealsamas.

Õnnekombel avastatud märkmed Valdese katsetustest teatri vallas 1927. aastal lasevad meie silme ees lahti rulluda õige uljal vaatemängul, killustatul, fragmentaarsel, mängulisel. Võime olla vaid tänulikud saatusele, mille kapriis, või ehk pigem tahe, on lasknud niigi vähesel Valdesest järelejäänud materjalil kahetsusväärsel kombel kaduda, ent siiski leidudes ikka õigete inimeste kätte jõuda. Kui palju vaesem oleks meie kirjalik kultuur, kui näiteks tema novellikogu „Astmed” poleks sattunud Tukla, vaid mõne vähem võimeka kätte see pärast arvatavat hävimist kirjeldusenagi taastada! Kui palju vaesem oleks meie teatrilugu, kui need tema märkmed sattunuks mõne moderni draamakeelt põlgava teatraali kätte!

Üks on kindel, päris nõnda poleks Valdes seda tükki teinud, seda poleks lasknud juhtuda tema melanhoolsevõitu meelelaad. Küllap oleks tookord, kahekümnendatel, nähtud võrdlemisi raskelt sümbolistlikku teatrit, mis, tõsi küll, võinuks toimuda täpselt sellisel laval, nagu selle sedakorda on loonud Ene-Liis Semper. Tema osalemine kogu ettevõtmises on üldse omal viisil märgiline. Sest, tõsiasi on, et sellist teatrit ju Tallinna Linnateatrilt väga ei ootaks, see on viimasel ajal ikka rohkem NO ja Von Krahli pärusmaa. Ent õigete inimeste laval ja selle ümber kokku saades saime nüüd teada, et ka selliseks on see trupp vägagi suuteline. Ja veel nõnda suuteline, et see on kuidagi täiesti oma.

See on sellisel määral rühmatöö, et kedagi trupist esile tõsta, kiita või laita oleks täiesti kohatu, sestap jäägu see siin ka tegemata. See on väga pretensioonikas, binaarne, mustvalge teater. See kas on või ei ole, rõõmustab või kurvastab, haarab või peletab. Lavastuse alguse kellavärgi täpsusega läbi viidud rütmimängud panevad natuke pelgama, et ongi mindud vana Valdese teed. Aga see rütm muutub järk-järgult, õieti üsna märkamatult, liigub häälitsuste ja sealt sõnadeni, nagu õpiks trupp vargsi, otsekui aimamisi rääkima, ja kui see siis lõpuks selgeks saab, kõlab … loomulikult Shakespeare! Ning veel mitte kirja-, vaid maakeeles, justkui Kristjan Jaagu triumfiks. Ning kuidas võikski selline kildtükk või fragmentaarium pärast seda veel läbi saada Tšehhovita, kelle „Kajakas” ülimaks ekstraktiks kokku surutuna mängitakse jälle maha jahmatava rütmitäpsusega. Ent see on ka esimene osa lavastusest, mis nõuab pingutust vaatajaltki, sest see ei ole too kuulus „Shakespeare’i kogutud teosed”, mida Eestiski mängitud, vaid kujundiline kontsentraat, milleks publikul tuleb tõesti keskenduda, ning preemiaks saab ta selle eest („Kajaka” finaali arvestades täiesti loogiliselt) põrgu. See Aleksander Tassa lühinäidend, mis siin vististi täies pikkuses maha mängitakse, tuleb pärast rangelt raames püsivat algusosa tõelise kergendusena tervele teatrisaalile. Ei ole siin enam ränki sümboleid ega viimaseni lihvitud liikumist, lihtsalt haarav, lustlik, vabastav mäng. Ning seda värskendavam on pärast kõike eelnenut, avastades, et oled koos trupiga taas rääkima (ja naerma) õppinud, jälle ülirütmilise, korduste ja aeglustuste, fragmentide ja väljalõigete, äkiliste sisse- ja väljasuumide sekka sattuda.

Terve teine vaatus on hiilgav tõestus, et tänapäevased filmides kasutusel tehnilised võtted on täiesti võimalik ka laval välja mängida, pealegi nii, et publikul on põhjust keset vaatust aplodeerida. Valdest oleks see igatahes rõõmustanud. Peab ütlema, et Valdese loomingut võrdlemisi hästi tundval inimesel võib teatrisse minnes olla hinges väike värin, kartus, et nüüd kohe käib üsna ränk sümbolismi ja kujundite tulevärk lainena üle saali, murdes ja jahmatades, ning siis paneb veel kulmu kortsutama lavastuse avav, pisut apoloogiana kõlav videoseletus selle kohta, mis kohe toimuma hakkab. Usun, et kompetentne teatripublik seda ei vaja, nagu ei vaja ka lavastus mingit vabandust ega enamat seletust, kui kaunis kavaleht seda pakub. Meie teatripubliku kompetentsuses olen aga üldjoontes kindel.

Tulevärk ja laine tulevad, ent need pole rängad, vaid pigem mängulised, puhastavad ja kohati väga naljakad. Ning tahtlikult või mitte algab lavastuse üleilmne sümbolism juba mängukavast. Oodaku kogu maailm pealegi oma „Midnight Sun’i”, meil siin on oma „Keskööpäike” juba olemas! Sestap, tsiteerides ühte tegelast: „Võib-olla ma olen loll, aga mulle meeldis!”