Meediakaja

Meediakaja RSS

Kultuur.err.ee: "Soovitus: üks liigutus ütleb rohkem kui tuhat sõna"

21.04.2015
 "Mis toimus?" - "Ei saanud aru." Kaks noormeest pärast "Melujanu" esietendust. 

Ei olnudki midagi aru saada. Publik mõtleb mõnikord üle. Vaata seda, mida näidatakse, kirjutab Valner Valme. 

Kõik on lihtne: näitlejatel tuli idee sõnavabaks draamalavastuseks. Vaiko Eplik tegi muusika. Näitlejad väljendavad kõike kehaliselt. Ilmed jäävad enamasti nulli. Kehakeel, lavastus ja dramaturgia on aga väljendusrikkad. "Melujanu" ei ole tantsulavastus. Seal tehakse draamakunsti sõnadeta. 
 
"Melujanu" loo nõrkust aga kritiseerivad ka need, kes aru saavad. "Ja loo all ei mõtle ma selgelt kulgevat faabulat, kus A armastab B-d, aga B tahab muud. Lugu on pigem ühendav motiiv, emotsioon, teema," kirjutab Kadi Herkül siinsamas kultuuriportaalis. 


 
Jah, eks nähtav abstraktseks jäi. Kujundid "Melujanu" laval väljendavad inimese elu erinevaid etappe. Emotsioonid ja olukorrad antakse edasi kehaliselt, praktiliselt miimikata. Elu rõõm ja rusutus, traagika ja koomika jõuavad meieni väheste dekoratsioonide leidliku ärakasutamise järel. Pappkastid on näiteks nendestsamadest pappkastidest loodavates kodudes nii hambaharja kui diivani, teleri kui fotoaparaadi eest. Lõppude lõpuks: väljaspool teatrisaali asub kõik ju niikuinii arvutis, mis on samuti suur ühtlustaja, ses mõttes on pappkastikujund irooniline ja tabab meie elude kanaliseeritust.

Isiklikult eelistasin mitte lasta end kõnetada mingitel metafooridel. Tõepoolest, mind ei huvitanud ühiskonnakriitika ega üksindus, armastuse leidmine ega masinlik elu, mäss ega lastekasvatamise ränkus. See kõik on, ja on ka lavastuses.

Püüdsin vaadata etendust abstraktse kujutava kunstina. Liikumised, mustrid... Kujundid võivad tähistada iseennast ja selle kaudu midagi peaaegu tabamatut. Tants, akrobaatika. Isiklikku sai tabada nüanssides, selged suured kujundid on sageli liiga üldistavad, impersonaalsed, seetõttu ka lahjendatud, kulunud, tüütud. "Melujanus" on võimalik suur pilt jätta ja leida oma hetked. Mõelda oma mõtteid, mida illustreeritakse lavalt. Näiteks üliaeglane toolide lohistamine üle lava sümboliseeris ilmselt kiirteed, mulle seostus lisaks ääretult südamelähedase Kraftwerki esteetikaga, kus ilu nähakse moodsa maailma masinlikkuses ning kiirtees endas on ka midagi ammuste aegade tagust ja rustikaalset. 
 
Aga kas kehakeelest ja nutikalt lavastatud liikumisnumbritest väheks ei jää? Jääks küll. Aga nüüd jõuan ühe peamise juurde selles teatritükis. Minu jaoks lõi loo muusika. See hoiab laval toimuvat elutantsu koos, aga ka lisab sellele sisu ja iseloomu. Vaiko Epliku heliriba on ühtaegu intensiivne ja anonüümne, emotsionaalne ja masinlik, kandev ja toetav, samuti sõnadeta. Leidub kauneid unistuslikke meloodiaid ja industriaalset rutjuvat biiti, pidulikku ja argist, sütitavat, leevendavat ja ähvardavat. Nagu huvitavamas (elektroonilises) muusikas sageli, selles ei laulda, ent seda rohkem on muusikal endal öelda. Antud juhul tähistavad laulusõnu näitlejad. Nende meisterlik liikumine on perfektseks laulutekstiks Epliku muusikale. Olla laval ise tekstiks, see ei olegi näitlejale kerge ülesanne, aga tulid toime. 
 
Muusikas on Eplikule igiomaseid akorde ja meeleolusid, mis töötavad lavastuse kaunimate hetkede kohal, aga ka mõndagi üllatavat eelkõige robotlikumate, karmimate, külmemate kõlade poolelt. 
 
Vabastav ja puhastav kogemus. On autovabad päevad (tervitan), taimetoidupäevad (puudub seisukoht), tubakavabad päevad (kõik mu päevad), võiks olla ka sõnavabad päevad, et tekiks uuesti janu melu järele.  

Valner Valme