Meediakaja

Meediakaja RSS

EPL: "Venelasteta oleks Eesti igavam kui Soome"

16.05.2016
Lavastus „Teisest silmapilgust” ei loo illusioone venelaste Eestis integreerumisest, kuid ei õhuta ka pingeid.

 „Teisest silmapilgust” pole lavastus sellest, kuidas peaks olema või ei tohiks olla, vaid sellest, kuidas on. Ja mis on. On hämmastavalt piiratud hulk stereotüüpe. („Iga venelane peab küüditamise ja okupatsiooni eest vabandust paluma”, „Eestimaa on väga ilus. Kahju ainult, et eestlased siia tulid.”) 
 
Läbivat süžeed näidendil pole, see on puäntidega sketšide jada. („Kuidas eesti keeles joostakse? Väga aeglaselt.”) Kompaktsuse tekitab läbiv teema: eestlaste ja kohalike venelaste maailmapildi ühised, erinevad ja vastandlikud osad. Nagu see, et Suure Isamaasõja – vabandust, Teise maailmasõja! – kohta on võimalik kokku leppida ainult selles, et see oli sõda, mille sakslased kaotasid. Või: „Venelased ei suuda seda alla neelata, et väike vend on suureks kasvanud.” Sellele vastandub aga näiteks ühine viha pagulaste ja geiparaadide vastu. 
 
Näidend puudutab iga vaatajat niivõrd isiklikult, et arvustades pole mõtet objektiivsusele pretendeerida. Igal eestlasel on kohalike venelastega erinev suhe. Lavastus muidugi keskendub kõige levinumatele ja naeruväärsematele mõttemallidele. Ent nende avaldumise sagedus ja intensiivsus üksikisiku tasemel pole võrreldavad, kasvõi temperamenditüübi erinevuste tõttu. „Minu venelase” ja „meie venelaste” tasandite vastandus ja analüüs on tegelikult lavastuse n-ö neljas sein, mis kogu aeg kaasa mängib, kuigi tükis pole sellele vist ainsatki vihjet. 
 
Peale muude vooruste on tükk hästi ajastatud, ehkki lavastusprotsess kestis kaks aastat. Sümpaatselt ja kindlakäeliselt mõjub lavastuse reaalsusele keskendatus. Ei ole lähtutud sellest, kuidas meedia Vene teemal segast peksab, vaid tegelikest inimestevahelistest suhetest, eriti ilmekalt korterinaabrite tasandil. („Kinnisvara ostmisel tekib küsimus, kas sinu naabrid on ikka eestlased.”) 
 
Näitlejad on lavastuses rakendatud ideede teenistusse, nende edasiandmise tööriistadeks, mida pealegi väga kiiresti vahetatakse. Nad pannakse aina uude funktsiooni. Kuna kõigi koormus on enam-vähem võrdne, oleks ebaõiglane kedagi esile tuua.  
 
Kui käsitleda „Teist silmapilku” kunsti-sotsioloogia teljel, siis kaldub raskus pigem viimase poole. Kunstilisest küljest mõjub eelkõige napp, kuid väga alltekstirikas ja assotsiatsiooniderohke tekst. („Ma olen mitte-eestlane, kes käib mittetööl.”) Tekst on ka silmapaistvalt teravmeelne ja provotseeriv. Üleliigseid sõnu ei tehta. 
 
Timbu-Limbu, Arvo Pärt ja Suur Tõll
Näidend toob lähemale Eesti venelaste mõttemaailma, ilma et seda kuidagi peale surutaks ega sunnitaks armastama või isegi tolereerima. („Ta on eestlane, ta on hea inimene. Ära karda, väike poiss!”) Näiteks kasvõi pealtnäha veider kolmik, mis esindab nende armastatumaid Eesti kultuuri tegelasi: Timbu-Limbu, Arvo Pärt ja Suur Tõll. Või kohaliku venelase küsimus vastuseks küsimusele, kelle poolel ta sõtta läheks, kui see puhkeb Eesti ja Venemaa vahel: „Aga kellele sa ise appi läheksid, kui puhkeb sõda Saaremaa ja Hiiumaa vahel?” 
 
Tähendusväli on väga avar ja küllap saadab vaatajat kaua. Mina kogesin seda pärast etendust bussiga nr 40 koju sõites. Bussis oli neli vene asotsiaali, kes hämmastava tõetruudusega kandsid lühikese aja jooksul ette kõik Ivan Võrõpajevi näidendi „Joobnud” highlight’id. Vaatasin neid hoopis teise, süvenenuma pilguga ja oleksin spektaaklile soojemaltki kaasa elanud, kui nad nii hirmsasti haisenud poleks. 
Näidendil „Teisest silmapilgust” on nii palju plusse, et kõiki ei jõua loetleda. Üks suuremaid on see, et tuues keskmise Eesti venelase sisemaailma eestikeelsele vaatajale lähemale, distantseerib see teda samal ajal meie rahvuslikest argitobedustest, psühhoosidest ja müütidest ehk vastandab „meid” ja „neid” ülimalt objektiivselt. („Kange alkohol ja kultuur – need hoiavad meid elus.”) Näiteks Itaalia turisti ja kohaliku venelase keeleoskuse kohta topeltstandardite kehtimine. („Kas teate, et iga kord, kui keegi teeb eesti keeles mõne vea, sureb üks suitsupääsuke?”) Või paljude eestlaste komme igal võimalusel oma vene keele oskusega pugeda ja lipitseda, mõjugu see nii naeruväärselt kui tahes. 
 
Lavastuse puhul häirib ainult keeleeksami teema liigne ekspluateerimine. Pole need nõuded ühti nii ülepakutud, kui näidatakse. Kui inimene ei saa kuidagi aru igas poekassas terendavast üksnes eestikeelsest hoiatusest „Suitsetamine kahjustab raskelt sinu ja sind ümbritsevate inimeste tervist!” ja ajab ikka näpud pakile külge, siis on see tema mure, minul temast kahju pole. 
 
Mõni tüki aspekt mõjub lahtisest uksest sissemurdmisena, näiteks rõhutamine, et Eesti venelased ei kujuta endast mingit ühtset kogukonda. Nii see on. Meelsuse ja osalt passi värvi järgi võib nad jagada kolmeks: sinimustvalged, hallid ja punased. Aga integratsiooniteema ongi risti-põiki läbi arutatud, kõik uksed nagunii lahti. N-ö Ameerikat avastada pole siin võimalik, küll aga avastatud rikkused oma kasuks pöörata. Seda ongi autorid suurepäraselt suutnud. („Ilma venelasteta oleks Eesti sama igav nagu Soome.”)  
 
„Teisest silmapilgust” ei paku pea üldse lavalisi efekte, kuid üle 200-leheküljeline kava on omaette kunstiline ja sotsiaalteaduslik väärtus. Kuna tegu on ka vormilt erakordse lavastusega, annan vaatama minejatele ühe praktilise soovituse: enne etendust ei tasu üleriideid garderoobi anda. Kasuks tuleb korralik vene keele oskus. Näiteks mina ei teadnud, kuidas on vene keeles „päikeseloojang” ega saanud seetõttu lipuvärvide nalja puändist esialgu aru. 
 
Arvestades tehtud töö mahtu, kvaliteeti ja ühiskondlikku mastaapi, tundub „Teisest silmapilgust” pealkirjana isegi leebe ja minimalistlik. Pigem sobiks „Teine jõllitamisvõistlus”. 
 
„Teisest silmapilgust" tundub pealkirjana isegi leebe ja minimalistlik. Pigem sobib „Teine jõllitamisvõistlus”.  

Veiko Märka