Meediakaja

Meediakaja RSS

EPL: "Vanamees tuleb üksi merelt"

05.06.2015
Sõnadeta lavastuse sisustavad lainete kohin ja vilkumine, voogav koreograafia ja kalade nugateravad pilgud, kirjutab Kaarel Kressa Martti Helde lavastusest "Vanamees ja meri".

 Foto: Siim Vahur

Linnateatri, Von Krahli ja Martti Helde koostöös valminud suvelavastuse süžeest võib rahulikult lobiseda, ilma et see kellegi teatrikogemust ette ära rikuks. Vaataja on tõenäoliselt Hemingway raamatut „Vanamees ja meri” niigi lugenud või sellest vähemalt kuulnud. Pealegi kõlab lavastuse proloogina Hemingway raadiointervjuu, kus kirjanik ja ajakirjanik raamatu sisu ja sõnumit lahkavad – küllalt pikalt, et tekiks kerge kärsitus. Aga need on ka viimased sõnad, mis 75-minutilise etenduse vältel kõlavad. 
 
Kõik edasine toetub koreograafiale, näitlejate poosidele ja pilkudele ning helile. Nagu lavastaja on hoiatanud, on tegemist seisunditeatriga. Peategelase peategevus on ootamine, kuid igavust pole vaatajal vaja karta. Laval toimuv on märksa kaasahaaravam kui nii mõnigi sõnateatritükk, kus tegelased valju häälega eksistentsiaalsete küsimuste üle mõtisklevad. Ja vaataja ei kardagi. Kuigi Volta kvartali Tööstuse tänava poolse maja 47B saal on küllaltki suur, on kohad juba praktiliselt välja müüdud (miskipärast oli eile pileteid saada veel laupäevasele, aga mitte järgmise nädala etendustele). Ehk on inimestele vaikus meeldima hakanud? 

Ori (Ivo Reinok) ja Valitseja (Evelin Võigemast). Foto: Siim Vahur

Niisiis, sisust: mees läheb merele kala püüdma ja saab pärast pikka passimist nii suure saagi, et ei jaksa seda pardale tõmmata. Selle asemel hakkab kala hoopis teda järel vedama. Lõpuks ei võida kumbki. Merele sõidab Noor Vanamees (Tõnis Niinemets), randa tuleb tühjade kätega tagasi lihtsalt Vanamees (Andres Ots). Miski jäi merre maha. Lavastaja tahtel kannavad mõlemad peaosalised Hemingway habet ja olekut. Selle väsinud visaduse kujutamise eest tuleb vist kiita eelkõige Niinemetsa, kes paistab laval märksa vanem, kui ta tegelikult on – kui videopilt parasjagu tema rõõskadele põskedele ei keskendu. Aga pilkude poolest on etenduses täiesti ületamatu Evelin Võigemast, kelle tegelaskuju nimeks on märgitud Valitseja. Pilt ütleb siinkohal küll rohkem kui sõnad, aga igatahes on Valitseja ja Orvu (Ivo Reinok) mõõduvõtmise stseen üks mõjusamaid hetki. 
Linnateatri puhul on „Vanamees ja meri” aga samm harjumus-pärasest tsoonist välja. Arolin Raudva koreograafia kohta mõistan ma öelda, et see vetevaimude voogamine mõjub rohkem kui adekvaatselt. Sama lugu on video- ja valguskunstnike koostöös saali põhja tekkinud merega ning Liis Plato kostüümidega. Helikujunduse vundament on merekohin ja kajakate kisa. 
 
Pole üllatav, et Krahl sellise lavastusega välja tuleb. Pigem oleks rabav, kui trupp võtaks ühel hooajal eesmärgiks võimalikult konservatiivsete ja konventsionaalsete sõnalavastuste tegemise. Linnateatri puhul on „Vanamees ja meri” aga samm harjumuspärasest tsoonist välja, sellisel moel pole neil olnud kombeks kirjandusklassikale läheneda. Lavastaja on kaks vastandlikku poolust õnnestunult tervikuks koondanud. Kui millegi üle nuriseda, siis Volta saali istmete paigutuse üle, sest see ei võimalda saali igalt istekohalt kõike toimuvat alati takistusteta jälgida. Teatrisaalina kasutatakse seda paika aga niikuinii üksnes selle lavastuse tarbeks. Nagu vaatajale lahkudes pihku pistetud reklaammaterjalist võis lugeda, tuleb lagunenud tööstushoonesse edaspidi kortermaja, teatrid aga liiguvad edasi uute varemete juurde.  

Kaarel Kressa
Eesti Päevaleht, 5.06.2015