Meediakaja

Meediakaja RSS

EPL: "Vabadus läks teele Premuhhino mõisast"

19.03.2013
Suure dramaturgia mõõdupuuks on väärt rollid ja laval on neid kindlasti sedavõrd, et Stoppardi tükki teostada.  Lähteülesanne pole lihtne, Tom Stoppardi näitemängus „Utoopia rannik. Esimene osa” tuleb mängida filosoofe-literaate, kelle potentsiaal näida laiema publiku jaoks huvitav pole just suurem asi. Ent põhivõidud just siin peituvadki.

Sünnivad aasta lõikes ja näitlejate loomeloos olulised tööd – Tõnn Lamp anarhismi isa Mihhail Bakuninina, Taavi Teplenkov literaat Aleksandr Belinskina, Alo Kõrve filosoof Nikolai Stankevitšina, Pääru Oja Aleksandr Herzenina ja Jaan Rekkor Pjotr Tšaadajevina.



Eraldi esiletõstmist väärib päris kindlasti ka Ain Lutsepa mängitud Aleksandr Bakunini roll. Muhe mõisnikuhärra, kelle silmade all ta poeg Mihhail maailmaparandajaks-nihilistiks pöörab. 
 
Sähvatus minevikku
Stoppardi näitemängu Premuhhino mõisa sündmustik loob praeguse lavastuse vaataja jaoks sähvatuse minevikku, kui sealsamas Põrgulaval mängiti lavastaja Adolf Šapiro tükki „Isad ja pojad”, dramatiseeringut Ivan Turgenevi proosast. Huvitaval kombel ongi Stoppardi loos Ivan Turgenev olemas, Karl-Andreas Kalmeti kehastuses. 
 
Stoppard taasloob klassikalise vene draama olukordi – mõisaidüll, vaidlused elu mõtte üle ja kaunite aadlipreilide armumised noortesse meestesse, kelle mõttevälgatused neid kaunistavad. Mõis on olemas napis pitsiliselt õhulises kujunduses, kus kõik piirdub hädavajalikuga. Vaidlusi on dialoogis ohtrasti ja Külli Teetamm, Kersti Heinloo, Ursula Ratasepp ja Marta Laan Bakuninite suguvõsa aadlipreilidena on just need õiged õhkajad ja vaimsuse kandjad. 


 
Lood vene mõisatest kipuvad olema tundeliselt mõtlikud ja tegevus võiks olla nobedam ning tihedam. Aga küllap on kihutamine siin raskevõitu, sest omal moel läbib näitemäng oma dialoogides saksa klassikalise filosoofia Kantist Hegelini. 
 
Ja olgem ausad, näitlejad võtavad siit teatrivahenditega pea kõik, mis võtta on. Eriti käib see Mihhail Bakunini ja Nikolai Stankevitši rollide kohta. Mõttetiheduse poolest intellektuaalne kõrgklass.   
Muide, ka Draamateatri ja Linnateatri näitlejate kokkumäng on priima. Selliste koondmeeskondade moodustamine leidis õigustuse. 
 
Näitlejate sõna saab mõtteks ja neist mõtetest kasvab laval lugu. Lugu sellest, kuidas vabadusejanu inimese seest väljundit püüab leida, ekseldes kirjanduses ja filosoofias. Lugu vabadusemõtte arengust areneb ja võtab üha uusi ja uusi vorme, kuni Aleksandr Herzen Pääru Oja suuga ütleb välja mittevabaduse nime – Nikolai Romanov, viimane Vene tsaar. See on lugu radikaliseerumisest. Vastusurvest, mis kogub isevalitsuse rõhu all jõudu. 
 
Stoppardi lugu on väga õpetlik. Lugu vabaduseiha arengust kipub olema keerdkäikude ja kaotustega. Tung vabaduse järele sodib ära mehe-naise armastuse, paneb pikki heietusi lugema või ajab inimesi jääkeldrisse. 
 
Stoppardi tekst viib finaalis nendesamade teemade juurde, mis olid olemas lavastuses „Isad ja pojad”. Et on olemas noored ägedad mehed koos oma teravate mõtetega maailmaparandamisest ja on olemas elu. 
 
Elu on see, kui Premuhhino mõisas istub pingil vana põdur Aleksandr Bakunin oma proua Varvaraga ja vaatab päikseloojangut teadmisega, et poeg Mihhail ei naase teisiti kodumaale kui ahelais Siberisse. Ain Lutsepa ja Piret Kalda mängitud elutõde paneb semikooloni teekonnale, mis jätkub peagi Draamateatris. Stoppardi triloogia algus jõudis kõrgele kunstinivoole ja on paljulubav.