Meediakaja

Meediakaja RSS

EPL: "Unenäos on mängult on mängult on päriselt"

23.03.2015
Nüganeni Mees ja Reinsalu Naine visklevad Madis Kalmeti „Sügise unenäos” lapsikuse ja elukogemuse vahel, kirjutab kriitik Liisi Aibel.

Doktor Hillar Imelik on kirjanik Vaino Vahingust kirjutades öelnud nii: „Spiel (mäng) on teatris kunst, psühhodraamas ravivahend, elus tüli ja pahandus.” Norra näitekirjaniku Jon Fosse teose peategelased Mees (Elmo Nüganen) ja Naine (Elisabet Reinsalu) küsivad Linnateatri laval iseendilt ja teineteiselt, kas see, mis nendega toimub, on mäng või päris elu. Nad vastavad: see on päris mäng, korraga nii kunst, ravivahend kui ka tüli ja pahandus. See tähendab, et vaatajate jaoks on „Sügise unenägu” ühteaegu nii emotsionaalselt kurnav kui ka jäägitult kaasahaarav.  
 
Ühe parima kaasaegse näitekirjaniku Fosse eesmärk on poetiseerida silmale nähtamatut. Üks tema suurim võlu on võime köielkõndijana depressiooni sünguse ja müstitsismi helguse vahel tasakaalu hoida. Omalaadne armastuslugu „Sügise unenägu” on selle tasakaalu suurepärane näide, sestap on igati arusaadav, miks lavastaja Madis Kalmet on selle näidendi valinud. Küsimusi tekitab lavastuse žanrimääratlus „argipoeesia” Linnateatri kodulehel, sest unenäoline „mängult on päriselt on mängult” lähenemine ajatasandite – mineviku, oleviku, tuleviku – pideva vaheldumisega muudab lavastuse mitteargiseks. 
 
Vaataja peab valmis olema
Vaatajatelt eeldab lavastus valmisolekut sisseelamiseks. Pidevad dialoogikatkete kordused ja lõpetamata mõtted võivad olla emotsionaalselt väsitavad. Vaadatud etenduse (10.03) jooksul kostis publikust aeg-ajalt sügavaid ohkeid, mis andsid märku, et neile, kes olid etendusele tulnud liiga väsinud olekus, oli süvenemine keeruline ja pidevate süžeekeerutuste jälgimine raske. Neile, kelle vaim oli pärast pikka tööpäeva veel erk, muutusid motiivikordused nauditavaks ja aitasid jõuda peategelastega samale tundetasandile. Näiteks stseenis, kus Mees ja Naine kohtuvad esimest korda Mehe emaga (Epp Eespäev), kes on nende armuloo vastu, lastakse emal omi mõtteid nii kaua korrutada, kuni kõigi närvid on viimase piirini pingul. Publikule antakse võimalus kogeda sama, mida kogevad Fosse tegelased – ärritust, viha, tüdimust, tülpimust. Just julge mäng vaataja emotsioonidega on see, mis muudab lavastuse väga kauniks.  
 
„Sügise unenägu” ei ole esimeste armastajate imalromantiline lugu, vaid saatuslik kohtumine kahe elunäinud inimese vahel. Mehe ja Naise karakterid on pisut rabedad, vastuolulised ja klišeemaigulisteks teatraalseteks tundepuhanguteks sobimatud. Nad anduvad armastusemängule, teades, et sellest võib tõusta ainult tüli ja pahandust. Näitlejate valik on igati õnnestunud. Nüganeni Mees on tasakaalutu, ühel hetkel elukogenud, teisel hämmastavalt lapsik. Reinsalu Naine korraga nii vankumatu femme fatale kui ka totraid nägusid tegev plikake, kelle jaoks on täiskasvanutemaailm rõhuvalt tüütu. Nendevaheline keemia on aeg-ajalt klassikaliste romantiliste draamadega harjunud inimestele mitteusutav, aga alati olemas ja oma aususes puhas – nagu kõverpeegel, millest me ennast justkui näeme, kuid kujutis on moonutatud.  

Liisi Aibel