Meediakaja

Meediakaja RSS

EPL: "Tom Stoppard president Ilvesele: kultuuriinimeste tiibu ei tohi kärpida"

31.05.2013
Linnateatri, Draamateatri ja kirjandusfestivali HeadRead ühisel kutsel Tallinnat väisanud Tom Stoppard vestles festivalil Toomas Hendrik Ilvesega. Tund aega kestnud kirjandusõhtul vesteldi altruistlikust käitumisest, vabadusest, võrdsusest ja kultuuri toetamisest.

Kui oli juba selge, et Briti näitekirjanik Tom Stoppard tuleb tõesti Eestisse, märkis üks Linnateatri töötaja, et ingliskeelsest maailmast pole selles valdkonnas tunnustatumat külalist võimalik ette kujutada – kui just Shakespeare’i ellu ei äratata. Seda osati siin ka hinnata. Eile kümme minutit enne seda, kui Stoppardi esinemine kirjanike majas algama pidi, seisis välisukse ees poolesajapealine rahvahulk. Asjatult, sest kedagi peale väheste diplomaatide ja ajakirjanike enam sisse ei lastud, musta laega saal oli niigi puupüsti täis. 
 
„Kas te mõnda Stoppardi näidendit üldse näinud olete?” kostsid fännide etteheitvad karjatused, kui mõni nomenklatuuri liige turvameeste tihedast sõelast läbi lubati. See, et kirjandusfestival HeadRead kuvab kõik esinemised kirjanike maja ukse kohale riputatud suurele ekraanile, pakkus lootusetutele ootajatele sama vähe lohutust kui varateismelisele teadmine, et tema lemmikstaari kontserti ongi teleri vahendusel mõnusam jälgida. 
 
Stoppard tuli lavale koos Toomas Hendrik Ilvesega, kes alustas märkusega, et on kirjaniku austaja juba keskkoolist saadik. Alustuseks andis Stoppard ülevaate oma eluloost, mida ta nimetas õnnelikuks vaatamata sellele, et isa sõjas hukkus. 1939. aastal, enne natside tulekut läks kaheaastane juudi poiss koos perega Tšehhist Singapuri, kust nad enne jaapanlaste tulekut uuesti evakueeruda jõudsid. Briti ohvitserist kasuisa kasvatas temast hiljem impeeriumi ustava alama. 
 
Kannustav infojanu
Kui Ilves palus Stoppardil kirjeldada oma loomeprotsessi, vastas too, et üheks tema oluliseks omaduseks on infojanu, mis paneb teda kõiki kohatud inimesi nende eriala kohta küsitlema. Hetkel huvitab teda kõige rohkem altruismi psühholoogia ja küsimus, kas altruistlikku käitumist on võimalik reaalteaduslikesse või majanduslikesse ühikutesse konverteerida. Kui neodarvinistid leiavad, et isegi ennastohverdav käitumine peegeldab geneetilist egoismi, siis Stoppardi meelest on mõjuv vastuargument kasvõi see, et enamik tavainimesi ei ole nõus näiteks emaarmastust egoismiga põhjendama. 
 
Mõlemale vestlejale pakkus suurt huvi isikuvabaduste küsimus, mis Stoppardi jaoks kerkis esiplaanile pärast 1977. aasta käiku sünnimaale. Kusjuures kirjaniku emale valmistas see meelehärmi. „Ta ütles: vaata, Tomaš, see on sinu vaatenurk, aga see-eest on neil nii väike tööpuudus ja korteriüür on madal,” kirjeldas Stoppard konflikti. „Kas ma ei ole ülbe, kui tahan enda arusaama õiglasest ühiskonnast neile peale suruda? Ja ma tundsin, et ei – isegi kui inimesed ei tea, et nad on millestki ilma jäetud, ei muuda see ilmajäämise fakti.” 
 
Stoppard, kes nimetab ennast romantiliseks idealistiks, sõnas, et tema jaoks on kõik poliitilised küsimused lõppude lõpuks moraalsed küsimused. Ühtlasi märkis ta, et ei püüa liberaalse demokraatia puuduste ees silmi sulgeda. „Vanasti oli mul alati vastus varnast võtta: kui meie süsteemi puudused näitavad vaid meie ebaõnnestumisi, siis kommunismi puudused näitavad nende süsteemi edukat elluviimist,” tõdes Stoppard. „Aga see oli väljavingerdamine. Kui rassism ja muud meie süsteemi vead näitaksid üksnes seda, et süsteemi kasutatakse aeg-ajalt kurjasti ära, siis ei oleks võimalik, et need puudused on sedavõrd levinud. Kasulik mõiste on collateral damage ehk kaaskahjustus – üheks demokraatiaga kaasnevaks kahjustuseks on korruptsioon. Visioon lääne liberaalsest demokraatiast ongi visioon, see utoopia ei ole reaalsuseks saanud.” 
 
Teisipäeval käis kirjanik Linnateatris vaatamas enda kirjutatud „Utoopia ranniku” esimest osa. Linnateatris nähtut nimetas ta rahulolu pakkuvaks kogemuseks. „Olen näinud palju näitlejaid ja kinnitan, et nii mõnedki näitlejad polnud mitte lihtsalt head, vaid erakordsed,” märkis Stoppard. 
 
Pole Langiga nõus
Õhtu lõpus küsis Stoppard Ilveselt, miks tolle arvates kommunistlik režiim kultuuritegelasi eristaatuses hoidis. „Privileegid kehtisid neile, kes ütlesid sobivaid asju,” pareeris Ilves. „Ma kiusan edasi – aga miks nad toetasid balletti?” uuris Stoppard. President tunnistas, et ei tea väga head vastust, ent ilmselt olevat asi olnud selles, et rahva seas oli kultuuri järele nõudlus olemas ning võim proovis seda ebasobivatelt radadelt kõrvale juhtida. Stoppard lisas, et pärast lõunasööki kultuuriminister Rein Langiga jäi tema kõrvus kõlama Langi mõte, et kultuur peaks ennast üldjoontes ise majandama. „Kas teie meelest võrsub praegusest põlvkonnast tõeliselt suuri kunstnikke?” uuris ta. 
 
„Tõeliselt suure kunstniku puhul pole ühiskondlikud tingimused olulised,” leidis Ilves ja tõi näiteks helilooja Steve Reichi, kes koos Philip Glassiga kolimisfirmas töötas ja õhtuti muusikat kirjutas. Stoppard paistis siiski jäävat skeptilisele seisukohale. „Poliitikud peaksid kultuuriinimeste tiibade kärpimisel olema väga ettevaatlikud,” jäi talle viimane sõna.  

Kaarel Kressa, Eesti Päevaleht, 31.05.2013

Vigade parandus 7. juuni 2013 Eesti Päevalehes 
31. mail Eesti Päevalehes ilmunud artikkel „Tom Stoppard president Ilvesele: kultuuriinimeste tiibu ei tohi kärpida” sisaldab lauset, nagu oleks Stoppard omistanud kultuuriminister Rein Langile väite, et kultuur peaks ennast ise majandama. Sellist mõtet Stoppard ei väljendanud ja Lang sellise seisukohaga nõus ei ole. Palun vabandust! 
Kaarel Kressa