Meediakaja

Meediakaja RSS

EPL: "Poiste mängud Lavaaugus"

10.06.2013
Ainult meesnäitlejate osalusel tehtud lavastuses näeb koreograafilisi poistemänge ja vanamoodsat aukäsitlust, kirjutab Kaarel Kress suvelavastusest "Pál-tänava poisid".  

Linnateatri suvelavastuse tegevuspaik on poiste mänguväljak. Esiteks on klassikalise noorsooromaani ainetel tehtud tüki peamised tegelased alaealiste poistekamba liikmed, kelle jaoks on kogu maailm üks suur mänguväljak, rääkimata põhiliseks mängupaigaks olevast krundist, kus kehtivad ainult poiste endi kirjutatud reeglid. Teiseks on laval 14 peaaegu või päris noort meesnäitlejat, kes lubavad plakatil ja saatetekstis Lavaaugu omaenda mänguväljakuks muuta. 


 
Kui lavastuse eesmärk on vaadelda, mis selliste poiste maailmas ja mõtetes toimub, on selge, et midagi väga „mõistlikku” sealt tulla ei saa, küll aga võib loota näha midagi lõbusat ja huvitavat. Kui Ferenc Molnári romaani „Pál-tänava poisid” tegelaste kujutlusi sellest, mis on lahe ja huvitav, mõjutasid romaanid ja ajalooraamatud, siis Linnateatri poiste puhul tegid sama töö ära ilmselt filmid ja arvutimängud. Üks väga nauditav hetk on poiste aegluubis etendatud võitlus, mis matkib „Maatriksi” või „Võimatu missiooni” eepilisemaid hetki. Aga olulist erinevust ei ole, poisikeste vajadus selliste rollimudelite järgi ka ise kangelaslikke ja karmikoelisi tegelasi etendada on muutumatu nähtus. Nii et kui näitlejad võtavad pallimängu reegleid arutades Hollywoodi märulikangelaste hoiaku ja tooni või kehastuvad mõnes muus stseenis spioonifilmi osatäitjateks, võib oletada, et tegelikult on nad alati tahtnud selliseid poose võtta ja relvaga vehkides sigarit suitsetada. Nüüd lõpuks annab külalislavastajana Von Krahlist tulnud Mart Koldits neile võimaluse seda teha, olla taas „A-rühm” ja „Die Hard” ühes isikus, nagu kooliajal. Muide, külaliskunstnik Jaagup Roomet tegelebki tihedalt filmialal, kuigi enamasti väga tõsiste asjadega, nagu „Idioot” või „Püha Tõnu kiusamine”. 

Liikumise energia
Kolmas oluline külaline lavastuse tegijate seas on koreograaf Märt Agu, kes suutis tekitada mõned lavastuse õnnestunumad hetked. Poiste müramisenergia ja lavastuse saatetekstis lubatud adrenaliin tulevad kõige paremini esile sõnatutes stseenides, eriti sissejuhatavas koreograafianumbris, kus trupp sõna otseses mõttes pressib oma ülekeevat energiat otse vaatajate pingiridadesse. Füüsiliselt sedavõrd nõudlik lavastus pigistab näitlejatest kindlasti väga palju välja, nii et nad ei pea oma tegelaste lõõtsutamist, valugrimasse ja muid kehalise ebamugavustunde väljendusi teesklema, vaid võivad olla laval täiesti loomulikud. Ja selle eest, et neil mugav ei hakkaks, kannab lavastaja piisavalt hoolt – millistel eri viisidel täpselt, ei oleks ilus kohe ära rääkida. 


 
Enamik 14 näitlejast jääb muidugi statistide rolli ja suur osa stseene seisneb koolipoiste mentaliteeti ja eluolu kujutavates üksiksketšides, mille ajalist paiknemist ja osalisi võiks rahumeeli ümber paigutada. Esietendusel torkasid sellistes sketšides ehk enim silma Argo Aadli erinevad pisirollid, näiteks äratuntavalt arhetüüpse eaka muusikaõpetajana. Põhiliseks liiniks tõuseb ootuspäraselt kamba juhi Boka (Indrek Ojari) ja hädavarese Nemecseki (Mikk Jürjens) süvenev vastastikune lugupidamine. Olulised tegelased on ka reetur Geréb (Tõnn Lamp) ja Feri Ács (Priit Võigemast), kes püsivad negatiivsete kujudena vaid teatud piirini – mõlemal on lõpuks hea kodune kasvatus, juurdunud aumõiste ja muud väärtushinnangud, mis muudavad lavastuse ilmselt mõnevõrra anakronistlikuks. Laused nagu „Peksta teda ei tohi, ta on liiga nõrk” kõlasid juba 20. sajandi teises pooles imelikult. Aga Heino Väli ja Eno Raua ning vanaisade jutustustest oleme meiegi kuulnud, et kunagi oli aeg, kus lapsed maaslamaja jalgadega peksmise nii-öelda enesetsensuuri korras ära keelasid. Iseasi, kas see ka kunagi tõsi on olnud või on lastekirjandus püüdnud asju kenamas valguses näidata. Mis rollimudelite loomist puudutab, siis „Pál-tänava poiste” moodi raamat saab jõuda ainult tänapäeva Nemecsekide ehk nohikute lauale, Feri Ácsidel ja Bokadel on kindlasti parematki teha. 
 
Poisid kasvavad suureks
Aga Pál-tänava poiste enda lugu ei tundugi selle tüki puhul nii oluline kui teismeliste adrenaliinipõletuse ja selle käigus tehtud pöördumatute lolluste teema kui selline. Võib-olla mõjus asjaolu, et sündmustik oli juba lapsest saadik tuttav, igatahes tabasin end pikemate jutustamisststeenide ajal paaril korral nihelemast. Samas suutsid Koldits ja dramaturg Diana Leesalu väikeste poiste maailma jaburusi näidates meelde tuletada, et samasugune absurd ootab koolipoisse ka suureks kasvades. Kitinärimise ühing ei erine olemuslikult mõnest Rotary klubist või templirüütlite rongkäigust ja kõige koomilisemalt mõjub laste mäng siis, kui see kopeerib tegelikku maailma: näiteks parlamentaarse demokraatia põhimõtete järgi korraldatud koosolekut või sõjaväeliste auastmete ja käsuahela süsteemi. 


  
Nagu mäletame, lõppevad laste mängud ükskord ära, täiskasvanumaailm laseb mängupaiga täis ehitada ja reamehed kannatavad lõpuks ikka kõige valusamalt.