Meediakaja

Meediakaja RSS

EPL: "Miks on Stoppard meile oluline?"

03.06.2013
Rahvusvahelise staari ja meie teatriinimeste vahel tekkis esimesest pilgust professionaalide südamlik side ja mõistmine, pani Andres Laasik tähele, jälgides Tom Stoppardi külaskäiku Eestisse. 

Kuigi Tom Stoppard jõudis Eesti teatrilavale rohkem kui kaks aastakümmet pärast talle maailmakuulsuse toonud näitemängu „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud” lavalejõudmist Londoni Kuninglikus Rahvusteatris, on sellest näitekirjanikust saanud Eesti teatri üks tähtsamaid autoreid ja mõjutajaid. Tänaseks on Stoppardit lavastatud Eestis 12 korda. Kui lavastajaid pidi vaadata, tuleb üks ühik juurde, sest 1998. aastal lavastas Elmo Nüganen „Arkaadia” kuulsas Peterburi Suures Draamateatris. Näitemängud „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud”, „Arkaadia”, „Rock’n’roll” ja nüüd „Utoopia rannik” kujunesid siinses teatris suursündmuseks, nii et Stoppardit võib pidada viimase veerandsaja aasta suureks mõjutajaks kõrvuti omamaiste näitekirjanikega nagu Kõiv, Kivirähk ja Kivastik. 
 
Vene 19. sajandi intellektuaalide vabadusepüüetest jutustav trilooga „Utoopia rannik” on omamoodi Stoppardi loomingu tipp. „Selle pärast olen ma siin,” tunnistas Stoppard möödunud kolmapäevasel avalikul diskussioonil president Ilvesega. Kui novembrikuus teevad Ugala ja Vanemuine kahasse ära ka „Utoopia ranniku” kolmanda osa „Kaldale heidetud”, siis on Eesti kuues koht, kus on mahuka ja keeruka teose ärategemise vägitükk sooritatud. Esimest korda lavastas triloogia 2002 Londonis Kuninglikus Rahvusteatris Trevor Nunn. 2006 jõudis „Utoopia rannik” New Yorki ja pälvis seal Broadway maineka Tony auhinna uue näitemängu kategoorias. 2007 mängiti tükki Moskvas ja veel on teost tehtud Jaapanis ja Itaalias. „Utoopia rannik” oli ka eriline oma süvenemise poolest. „Lugesin „Utoopia ranniku” jaoks erinevaid materjale neli aastat ja oleksin jäänudki lugema, kui ma poleks pidanud seda näidendit ootava teatri pärast pooleli jätma,” rääkis Stoppard kohtumisel „Utoopia rannikut” mänginud Eesti Draamateatri ja Linnateatri näitlejatega. 
 
Solidaarsuse vaim
Kuus lavastust on ühe Tom Stoppardi näitemängu kohta vähe. Enamasti on tema teatriteoseid mängitud eri paigus kümneid kordi, kuulsaima tüki „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud” tegemisi mõõdetakse aga arvatavasti kolmekohalise arvuga, kui juba ainuüksi väikeses Eestis on seda mängitud kaks korda. Üldse on teatrile kirjutatud näitemänge Stoppardil enam kui kolmkümmend ja üks uus on 75-aastasel autoril veel käsil. 
 
Tom Stoppard esindab suurt näitekirjandust, mis näitlejat eriliselt toidab ja loob erilaadse solidaarsuse. Kui Draamateatri direktor Rein Oja ennast Stoppardile tutvustas ja peale oma ametikoha nimetamist seletas, et ta on ka näitleja ja on mänginud „Arkaadias” Bernard Nightingale’i rolli, tekkis eriline vastastikuse lugupidamisega side. Kohtusid kaks inimest, kes olid koos loonud inimese kuju teatrikunsti vahenditega. Seepärast oli kirjaniku kohtumine „Utoopia ranniku” kahte esimest osa mänginud näitlejatega oma sisult eriti südamlik. Kahe teatri näitlejaskond oli kohtumisel Stoppardiga kui üks loominguline organism. 
 
Rasketel aegadel on võõrvõim püüdnud Tallinna teatreid kokku liita. Tollal ei teatud veel, et loomingulise ühinemise alus on materjal. Tuleb võtta suure hulga heade rollidega näitemäng nagu „Utoopia ranniku” triloogia, siis toimub eri teatrite loominguline ühinemine nagu iseenesest. 

Andres Laasik, EPL, 3.06.2013