Meediakaja

Meediakaja RSS

EPL LP: "Jaanus Rohumaa ja Eesti Vabariigi 100 suveööd"

11.06.2016
Täna õhtul, 11. juunil esietenduva „Suveöö unenäo” piletid müüdi läbi paarikümne minutiga. Lavastaja Jaanus Rohumaa ütleb, et tema jaoks pole klassikalise teose lavastamine töö, vaid puhkus.

„Suveöö unenägu” mängitakse laval, mille kohal kõrgub hiiglaslik telk. Jaanus Rohumaa vaatab mõtlikult lava poole ja arutleb: „No sügavusse vist oleks pisut rohkem, ent muidu…” Seejärel otsustab, et jah, ruum on enam-vähem õiges mõõdus. Õiges mõõdus milleks? „Mina olen praegu siin korraks lavastaja, aga selle telgiga saab korraks aimduse majast, mis võiks siin olla.” Teate küll, see Linnateatri maja, millest on aastaid räägitud, ent mis siiani näib teatri täitumatu unistusena. „Lavastuse „Krabat” ootejärjekorras on umbes 5000 inimest. Kui seda lavastust saaks mängida nii suures saalis nagu see siin, saaks ootelisti kümne etendusega nulli,” mõtiskleb Rohumaa, kelle põhitöö ei ole teadupärast juba aastaid Linnateatris, vaid riigikantseleis, EV 100 korraldustoimkonna juhina. 
 
„Linnateatris ei ole ma tagasi, vaid puhkust veetmas. Õigupoolest on see möödunud peamiselt lavaaugus ja ma olen väga rahul. Paar päeva on veel puhata,” muheleb ta kolm päeva enne esietendust. Kui puhkus à la Rohumaa tähendab neil päevil lavastamist, siis tema nädalavahetuste hobi oli veel mõne aja eest näitlemine. „Kunagi tulid Gerda Kordemets ja Üllar Saaremäe minu juurde jutuga: siuke värk, et hakkame üht uut seriaali tegema, teed kaasa? Ütlesin, et mu töögraafik ei ole kuigi paindlik ja ma ei ole end ka kunagi eriti näitlejana positsioneerinud. Nemad ütlesid, et ei-ei, sa oledki seriaalis selline tüüp, kes tuleb korra laiba kohale, ütleb midagi tähtsa näoga ja läheb ära. Nii et kui minu sõbrad tegelesid nädalavahetusel eri hobidega – kes käis kala püüdmas, kes golfi mängimas –, siis mina käisin nädalavahetuseti hobi korras „Viimases võmmis” mängimas,” räägib lavakunstikateedri XV lennu vilistlane. 
 
Aga lavastada ei taha ta nüüd jälle mõnda aega ja ütleb, et üks lavastus umbes pooleteise aasta peale tundubki ideaalne. „Kunagi tegin väga palju lavastusi järjest. Olen masinavärgis ära olnud ja tegemine tegemise pärast enam ei inspireeri. Küllap oleksin mingit keskmist taset ikka edasi teinud, aga inimene vajab ellu vaheldust.”
Riigikantselei ametnikuleib ei kõla ehk kõige klassikalisema kontseptsioonina vaheldusest, ent Rohumaa kinnitab, et tema jaoks on see just nii olnud. „Ametnikutöö on väga tore, mul on ümberringi väga targad inimesed ja see kõik on tõesti väga huvitav.” Ametialastele küsimustele vastamine eeldab praegu aga ümberlülitamist. „Juhe on seinast väljas olnud,” teatab ta. See tähendab, et viimased paar kuud on suur osa tema maailmast olnud seotud Shakespeare’i võlumetsadega. Kui ta aasta eest „Suveöö unenäo” ühe võimaliku materjalina Linnateatrile pakkus, polnud tal aimugi, et samale materjalile ihuvad sel suvel hammast veel mitu teatrit. „Ausalt öeldes ei teadnud ma sedagi, et Shakespeare’il on 400 aasta surmajuubel... Aga see on selline materjal, mida näiteks Inglismaal mängib by default kogu aeg keegi ja olen aru saanud, et see on ka kooliteatrites väga populaarne.” 
 
See, mida suust välja ajad, sind ka tabab
Rohumaad võlus tekstis eri reaalsuste kokkusegamine. Müütiline Theseus, Briti käsitöölised, kes satuvad ühtäkki Ateena tänavale, ajas ja ruumis hõljuvad armastajapaarid ning haldjad eesotsas Puckiga, kes koosneb eri mütoloogiatest ja uskumustest. „Shakespeare vaatleb kohati muiates, kohati aupaklikult seda, mida loodusjõud inimesega teevad. Inimene võib arvata, et juhib kõvasti mingisuguseid protsesse, aga millegipärast juhtub ikka nagu juhtub,” kirjeldab Rohumaa näidendit, mille nii mõnedki stseenid on maailma dramaturgia kullafondis. Kas Jaanus Rohumaa enesega ka suveöö unenäolised loodusjõud mängivad? „Ma arvan, et karma toimib. Sa oled see, mida sa usud, ja kui sa midagi usud, siis see sinuga ka juhtub. Ma ei räägi lermontovilikust fataalsusest, aga arvan, et mõnikord tasub vaimseid protsesse tähele panna. See, mida sa suust välja ajad või mis mantraid sa kordad, lõpuks ka tabab sind.”  
 
Tema tööd lavastajana saab näha mõnel õhtul Linnateatri lavaaugus, aga EV 100 projekt puudutab pea kõiki eestlasi ja selle ettevalmistamisega tegelevad juhtrühm, valitsuskomisjon, korraldustoimkond. Mida siis õigupoolest teeb üks korraldustoimkonna juht? Rohumaa toob näite. Praegu käib juba projekt „Igal lapsel oma pill”, mille eesmärk on varustada muusikakoolid riigi juubeliks instrumentidega. „See mõte sai alguse kolm aastat tagasi, kui minu kabinetis istusid umbes 20 muusikaringkondade tippesindajat alustades Tõnu Kaljustest ja lõpetades popkultuuri tegelastega. Küsisin: mida tahaks teie valdkond teha Eestile kingituseks? Nad ütlesid, et laste muusikaharidus on see hall tsoon, mis ei ole justkui kohalike omavalitsuste ega ka haridus- ja kultuuriministeeriumi asi. Nii me siis pusisime poolteist aastat. Panime ühe töörühma kokku, leidsime raha ja panime asjad käima.” 
 
Kas projekt puudutab Rohumaad, kes ka ise mõnikord kitarri mängib, isiklikult? „Üks minu lastest, Emili, lõpetas eelmisel aastal muusikakooli. Muide, ta mängib ka „Suveöö unenäos” – üht haldjatest. Tõsi ta on, et kui mul lapsi ei oleks, võib-olla ma siis ei haagiks nii tugevalt nende laste- ja noorteprojektidega,” mõtiskleb Rohumaa.
Praegu kohati hoomamatuna tunduv EV 100 projekt kestab 2017. aasta aprillist 2020. aasta veebruarini. Paarisada algatust kätkeva suurprojekti käigus on Rohumaa jõudnud kuulda kõikvõimalikke ideid. „Näiteks hiidlased pakkusid, et võiks teha Hiiumaa ja Saaremaa vahele püsiva jäätee. Külmutusseadmed merre ja ei pea enam muudkui praamile lootma.” Üks suurejoonelisemaid üritusi, Maailmakoristus, toimub aga 2018. aasta septembris. „See on megaüritus, midagi, mille mõõtkavast inimesed ilmselt veel aru ei saa. Inimesed Indoneesiast, Hiinast ja kõikjalt lähevad prügikottidega koristama. Selline tagasihoidlik ettevõtmine. Seda veab Rainer Nõlvaku algatatud „Teeme ära!” seltskond,” sõnab Rohumaa. 
 
Projekt enesehinnangu tõstmiseks
„Asi ei ole aus ega kuulsuses, vaid ärategemises. Muidugi, kui asi läheb viraalseks ja saab maailmas päriselt kõlapinda, siis sellele oleks meie ajaloost raske midagi vastu panna. Kui, siis ehk laulev revolutsioon. Kõige olulisem sõnum oleks see meile endile, et teeme midagi isetut, millega päriselt maailma paremaks muuta,” innustub Rohumaa ja märgib, et võib-olla võiks EV 100 olla ühtlasi projekt, millega eestlaste enesehinnangut tõsta. „Madal enesehinnang on Eestis paraku paljus meeste probleem. Psühholoogiliselt rabe tüüp ei võta vastu kiitust ega laitust,” sõnab Rohumaa. Ja ta ise? „Mina olen ka tüüpiline eesti mees, mul on kõik hädad ja voorused, mis sellega kaasnevad. Ma olen need läbi elanud ja ka leppinud,” ütleb Rohumaa. „Mäletan, kui olin 30-aastane ja käisime sõbraga Pariisis. Kui Pariisist välja sõitsime, tuli mul miskipärast nutt peale. Kuulasin autos Airi ja mõtlesin, kuidas mu elu oleks läinud, kui oleksin Pariisis sündinud. Võib-olla oleks see olnud kuldsem, võimalused suuremad ja elu ägedam? Aga kurbus läks kohe ka üle, sest sa pead ju endale aru andma, mis on su võimed ja võimalused.” 
 
Muide, nõukogude perioodiga on teda omal moel lepitanud Valdur Mikita kirjutised. „Ta tuletas meelde kartulikottide lõhna ja moosipurkide virna, seda salaelu, kus peldiku taga kasvasid nõgesepõõsad. Sain siis aru, et see oli ju aeg, kus minu vanemad veetsid oma nooruse, kasvasid ja abiellusid. Kui sellele kriips peale tõmmata ja see halvaks hinnata, siis kaotaksime ära terve perioodi inimeste eludest.” 
 
Mis saab aga pärast EV 100 projekti? „Mulle meeldivad hirmsasti lood, nii inimeste jutustatuna kui ka raamatutest. Loen ahnelt teadusuudiseid, see on minu jaoks põnev ja mänguline. Tahaksin ka ise ikka lugusid edasi rääkida, võib-olla teatri kõrval rohkem audiovisuaalsete kunstide poole vaadata. Ja ma tahaksin osaleda näiteks mõne Oculus Rifti mängu loomises…” 

Keiu Virro
Eesti Päevaleht LP, 11.06.2016