Meediakaja

Meediakaja RSS

EPL: "Laia tänava Pál-tänava poisid lähevad au nimel Linnateatri laval lahingusse"

23.05.2013
Uue suvelavastuse proovid alles käivad, kuid menukas tükk on juba täiesti välja müüdud.   

Eile kella 11 paiku Linnateatri Lavaaugust mööda jalutades võis näha, kuidas näitleja Tõnn Lamp laval põlvitavat Henrik Kalmetit kättpidi vedades mööda rõskeid laudu ringi keerutab. Ilmselt soojenduseks nagu koolipoisid, kes vahetunnis pagan teab millega tegelevad, sest suvelavastuse „Pál-tänava poisid” proovi alguseni jäi veel paar minutit. Teised näitlejad rüüpasid uduvihmas seistes ja lavastajat Mart Kolditsat oodates kohvi, näod pisut unised – eelmisel õhtul oli lavastuse „Homme näeme” viimane etendus.


Kiireks äratuseks olid igatahes loodud suurepärased tingimused. Ferenc Molnári raamatu lavatöötluses peaks olema vähemalt sama palju märulit ja testosteroonist pakatavat energiat kui 1907. aastal ilmunud originaalis, mis kirjeldab kahe Budapesti poistekamba eepilist kokkupõrget. 

Päris kohe siiski lavastuses paugutama ei hakata, vaid tuuakse tähelepanu keskpunkti luuser Nemecsek (Mikk Jürjens). Häbistatud reamees peab oma sõjaväe ülemjuhatajale Bokale (Indrek Ojari) ja teistele poistele aru andma, kuidas vaenuliku kamba liikmed ehk punasärgid on neile jälle suutnud koha kätte näidata. 
 
Kolditsa sõnul ongi Nemecsek alguses tüüp, kes tõmbab ise ligi alavääristavat suhtumist. „Ta üritab kambale kogu aeg tõestada, et on samaväärne, aga saavutab selle tuhinaga tihtipeale hoopis vastupidise efekti,” ütleb lavastaja. „Kui ta lõpuks seda suudab, on hind kahjuks juba liiga suur.” 
 
Sangarlikud sõdurid
Samal ajal, kui näitlejad Kolditsaga lavaliikumist ja repliikide tooni sätivad, hakkab juba korralikult sadama. „Kui me tahame jõuda nädala lõpuks esimese vaatuse läbimänguni, siis peame edasi tegema, p****i see vihm,” nendib Koldits. Näitlejad alluvad käsule nurisemata nagu sangarlikeks sõduriteks kehastunud koolipoisid, kes nad ju praegu ongi. Koldits lisab, et proovi võib nimetada ka stseenide kuivaks läbimänguks. „Mõtle sellele, kui me Vargamäel „Tõde ja õigust” mängisime,” kostab Lambi hääl vihmakeebi alt. „Naised olid hirm-õhukeste kleitidega, väljas oli mingi kolm-neli kraadi sooja.” 
 
Ohtlik ülesanne
Kõiki Nemecseki kangelastegusid ja nendega kaasnevaid ebamugavusi ei pea Jürjens oma keha peal selle päeva jooksul veel läbi tegema. Ent ühest ohtlikust ülesandest pole tal praegu pääsu. 
 
Kõigepealt aga aetakse talle selga sedasorti roosakas jope, mille kandja juba kooliuksest sisenedes automaatselt vastu lõugu saab. „Ja selle lilla mütsi paned ka pähe, ei ole siin mingit vastuvaidlemist,” teatab teda rõivastav rekvisiitor emalikul toonil. 
 
„Märt palus edasi öelda, et kui koolikell lõpeb, pöörduge vasakule poole,” vahendab Koldits koreograaf Märt Agu juhiseid näitlejate salgale, keda nüüd on laval juba neliteist. Stseen läheb edasi nii, et kõik teised ehitavad oma selgadest ja õlgadest müüri äärde redeli, mida mööda Nemecsek üles ronib ja siis ehmunult alla variseb. 
 
Jürjensi jaoks tähendab see kukkumist paari meetri kõrguselt, selg ees, kolleegide kätele. Teistel poistel tuleb järsku pähe hästi palju musta huumori nalju, mida nad sõbraga lahkelt jagavad, aga millegipärast ei pane need teda eriti muhelema. 
 
„Kas me ikka seda stseeni selle vihmaga teha saame,” kratsib Koldits kukalt. Ei noh, tegema tuleb seda niikuinii hakata iga ilmaga, mis seal ikka, annab Ojari nõu. Näitlejatel on rolle rohkem kui need, mida nad tükis mängivad. Ojari mõjub sel hommikul asjalikke märkusi poetava teatriveteranina, samal ajal kui ülemeelik Henrik Kalmet nokib ühega vendadest Piusidest – vist Priiduga, aga sajus ja vihmakeepides on kaksikvendi eriti raske eristada. „Ah et kohe „mina ja Ints ei jõudnud”,” irvitab Kalmet, kui kursusevend ennast ja Ojarit ühes lauses nimetab. „Ära ikka roni liigasse, kus sa ei ole.” Teine vastab samas vaimus, lahkamisele tuleb teema, kas Kalmet teeb oma lugupeetud nimele häbi. Ongi saavutatud poisteklassi tunne: Pál-tänava poisid on 12–14-aastased ja käituvad vastavalt.
  
Kambasõjad ja relvad
Fiktsioon ja päriselu puutuvad lavastuses kokku, sest nagu plakatilt näha, räägib etendus ka Laia tänava poistest. Kogu Molnári lugu räägitakse ära, aga osa lavastust toetub ka näitlejate endi lapsepõlvelugudele. „Samasugused poiste kambasõjad, relvade meisterdamised, õhkulaskmised ja nii edasi,” nimetab dramaturg Diana Leesalu märksõnu. „Tekst valmib niimoodi, et poisid improviseerivad laval ja ma panen kirja esialgse versiooni, mida täiendame.” 
 
Pál-tänava poisse eristab meie põlvkonnast siiski üks oluline asi – au mõiste, arvab Koldits. „Võiks mõelda selle peale, miks autunne ja kokkuhoidmine ühiskonnas ära kipub kaduma,” ütleb ta. „Sellel poistekambal on ikkagi mingisugused positiivsed väärtused, see on asutatud mingitele ideaalidele. Huvitav on muidugi veel see, et see kõik on tegelikult mäng, mis läheb aga väga tõsiseks.” 
 
Laval ütleb Jürjens resigneerunult: „Okei, poisid, oli tore teid tunda,” ja kukubki, selg ees, surmale vastu. Kaaslased püüavad ta kinni. 
 
Esietenduseni on üle kahe nädala ja lavastus võtab alles kuju. Kõik planeeritud 17 etendust on aga välja müüdud.