Meediakaja

Meediakaja RSS

EPL: "Kuidas lasta lahti endast ja teisest, kui aeg on selleks küps?"

07.04.2016
Linnateatri uuslavastus „See hetk” lahkab surma, elu ajalisuse ja hetke olulisuse temaatikat, kirjutab kriitik Katariina Rebane. 

Tallinna Linnateater eesotsas lavastaja Alo Kõrvega on esimest korda Eesti publiku ette toonud Ameerika näitekirjaniku, režissööri ja näitleja Michael Cristoferi draama „See hetk”. Lavastuses põimub kolm lugu: keskealine pereisa, tema naine ja teismeline poeg; läbikukkunud kirjanik noormehest kallima ja eksabikaasaga; ema tütre ja kadunud tütre kummitusega. Kolme lugu seob teadmine peatsest lahkumisest: pereisa, kirjanik ja ema ongi juba ühe jalaga hauas ning veedavad lähedastega viimaseid elupäevi. Kõiki kolme külastab psühholoog. 
 
Surmaks valmistumine
Igas loos on oma traagika: ema, kes teeb tütrele haiget, igatseb tütre kadunud õde ega märka oma kõrval last; pereisa kahetseb tegemata jäänud asju ja kirjanik püüab meeleheitlikult ära teha kõik, mis seni tegemata jäänud. Muidu tumedasse teemasse toob tubli annuse huumorit Andrus Vaariku kehastatud kirjanik koos oma kaaslastega – bravuurika eksabikaasa Epp Eespäeva ning noormehest armukese Kaspar Velbergiga.
Iga tegelane püüab end surmaks ette valmistada. Sellega leppida ja panna ka oma lähedased sellega leppima. Lavastuses ei vaadata surma ainult surija perspektiivist, vaid ka kõrvalseisjate vaatevinklist. Mida öelda või kuidas käituda inimesega, kes on ühe jalaga hauas? Kuidas taluda oma lähedase pöördumatut hääbumist ning füüsilist ja vaimset allakäiku? Ja kui see minek muudkui kestab ja kestab: kas hakata surijat vaikselt põlgama ja tema surma ootama? Hoolimata elujaatusest peegeldub kõigis nendes lugudes meeleheidet ja kibestumust. 
 
Lavastusel on tabav kujundus ja hea visuaalne lahendus. Kolm lugu põimuvad ja hüppavad ühelt teisele nii sisuliselt kui ka ruumiliselt. Kui ka kõik tegelased on korraga laval, püsib igaüks ikkagi oma loos. Psühholoogi roll on mõjusam kaadritaguse kauge häälena kui otse laval. Näitlemine paistis kohati läbi, eks tükk vajab sissemängimist.
Surm on teema, millega ei saa mööda panna, sest see puudutab kõiki. See teema ketrab teadvuses edasi ka pärast etendust. Selliseid teemasid, mis kõiki puudutavad ja ühendavad, pole palju. Samal ajal on surm väga eraldav ja isiklik – seda kogemust ei saa jagada ja selleks ei saa ka õieti valmistuda. Surma teadvustamine on oluline, et tajuda elu ajalisust. Tihti elatakse minevikus või tulevikus, ometi on ainus reaalsus praegune hetk. Seda, mis olnud, enam pole ja seda, mis ees, pole veel tulnud. On ainult see hetk. 

Katariina Rebane