Meediakaja

Meediakaja RSS

EPL: "Kirjanik William Boyd: elu on pigem irooniline ja absurdne kui traagiline"

28.05.2014
Festivali HeadRead külastanud autor rääkis oma loomingust ning uutest Tšehhovi ja Flemingi teoste töötlustest intervjuus Kaarel Kressale. 

Mullu ilmus teie esimene näidend „Igatsus”, mis etendub sel nädalal meie Linnateatris. Mis tükiga on tegu? 

Näidend on Anton Tšehhovi novellide („Tuttavate juures” ja „Minu elu. Provintslase jutustus”) adaptatsioon, seega tahtsin teha klassikalist realistlikku näidendit. Londoni lavastus selline ka oli, kuigi siin ei pruugi samamoodi olla. Tahtsin, et sellest tuleks näidend, mis oleks võinud olla kirjutatud ka 19. sajandil – siin ei ropendata, ei ole alastust. Kirjutamise käigus sai selgeks, et näidendi keskmes peab asuma üks suvemajake, sümboolne paik, mille ümber tegevus käib.

Rääkisite siin pühapäevasel kirjandusõhtul sellest, miks võtsite kirjutada uue ametliku Bondi-romaani („Soolo”, 2013). Kuuldavasti kujutate Bondi üsna piinatud isiksusena. Kas ta on ikka veel n-ö hea tegelane?
On ikka, aga nagu kõik inimesed, on ta keerukas tegelane. See on melanhoolne ja tundlik Bond, aga ta on ühtlasi meeleline inimene. Ta on hedonist ja gurmaan. Ta on vägivaldne, tõhus, aga ka ebatõhus. Kui kõiki Ian Flemingi romaane lugeda, kerkib esile mitmetahuline ja intrigeeriv inimolend, mitte koomiksi superkangelane. 
 
Võib öelda, et te olete natuke moraalirelativist? Teie sümpaatsedki tegelased teevad ebakangelaslikke tegusid.
Ma ütleks, et nad on lihtsalt inimesed. Kas oskate kuskil näidata pühakuid või kangelasi? Kui kirjutada realistlikku ja tõsiseltvõetavat ilukirjandust, ei saa teeselda, et inimesed on teistsugused, kui nad tegelikult on.

Kurtmine, et lugejale ei meeldinud raamatu tegelane või see, kuidas ta oma naisega käitus, on üks kohutav komme. Eesmärk on peegeldada seda, millised me oleme. Hollywoodist on mujalegi imbunud kujutlus, et mõni tegelane peab olema „hea”, keegi, kellele pöialt hoida.

Kirjutate ka traumaatilistest sündmustest üsna muhedas toonis. Kas tunnete vastutust jätta lugejale maailmast talutav mulje?
Ei, see on seotud huumorimeele ja komöödiaga. Mul on elust koomiline arusaam – elu on pigem irooniline ja absurdne kui traagiline. Võib-olla on see britilik iseloomujoon. Muidugi teatakse igal pool, mis on must huumor, aga meie kultuuris on see joon eriti tajutav. Nii et minu romaanides on palju musta huumorit. Elu on absurdne ja hullumeelne, headus ei saa hüvitatud ja kurjus triumfeerib. Kuidas reageerida – sa kas nutad või naerad. Mina eelistan naerda.

Rääkisite ka, kuidas te oma tegelasi arendate, et nad oleksid põnevad, usutavad ja vastuolulised. Kas on ka mingi tüüp tegelasi, kelle pähe tungida on raskem?
Ei ütleks, asi on kujutlusvõimes. Olen kirjutanud ju nii paljudest asjadest, millega mul otsene side puudub. Ma pole näiteks kunagi kedagi tapnud, aga oma romaanides olen seda ohtralt teinud. Mitu minu romaani on kirjutatud naistegelase vaatenurgast. Sõjas pole ma ka käinud. Korraliku kujutlusvõime ja piisava uurimistöö korral võib kirjutada ükskõik millest, võiksin usutavalt kirjutada ka mehest, kes on kogu elu ratastoolis veetnud.
Siiski on teatud žanrid, milles ma ei kirjuta – ma ei looks kunagi õudusromaani, ilmselt ei saaks hakkama ka ulmeromaaniga. Aga realistliku romaani maailmas võin kirjutada naiste või geimeeste perspektiivist, kujutada õelaid värdjaid, narkomaane, valgeid, musti, kollaseid tegelasi.

Äsjaste valimiste valguses – kuidas teie suhtute Euroopasse ja brittide rolli selles?
Olen väga euroopameelne. Elan vaheldumisi Prantsusmaal ja Inglismaal ja iga kord, kui reisin väljapoole Euroopat, tajun, millisel määral ühine kultuur Euroopa eri riike siiski kokku seob.

Niinimetatud väikese Inglismaa mentaliteet on meie riigile väga kahjulik, selle asemel peaksime tegema kõike, et seda paneuroopalikku süsteemi, kus me elame, tugevdada. Olen isolatsiooni vastu. Euroopa Liit on kõigi oma tõusude ja mõõnadega aidanud meie maailmajagu paremaks muuta. 
 
Kaarel Kressa