Meediakaja

Meediakaja RSS

EPL: "Kett lõppes, elu läheb edasi"

08.03.2012
Linnateater mängib kiirsöögikoha lõpupidu, kuhu põikab viimasel hetkel sisse Arvo Pärdi tegelaskuju, kirjutab Andres Laasik. 

Uus eesti näitemäng, Paavo Piigi „Keti lõpp” räägib Tallinna Linnateatris ajalisest ja ajatust. Mahajäetud kiirsöögikoha viimaste päevade juhtumistes on praeguse Eesti toppama jäämise peegeldust. Siin on olemas töötu ülekvalifitseeritud humanitaar, kelle abitu eneseleidmise püüde mängib laval välja Alo Kõrve. Siin on protestivaimu täis luuletaja (Veiko Tubin), kelle avalik esinemine kogub null vaatajat. Siin on püüdlik ja tahtmist täis söögikoha teenindaja (Evelin Võigemast), kes saatusele alla vannub. Siin on tuulepea neiu (Sandra Uusberg) ja jänesenäoga piigad (Elisabeth Tamm ja Sandra Uusberg), kelles võib ära tunda tänapäevaste noorikute kerglased variandid. „Keti lõpp” võib olla teos, mis näiteks paarikümne aasta pärast tekitab lugejas mõistmise, et ahah, selline siis oli elu Eesti Vabariigis kaks tuhat ja tosin aastat pärast Kristuse sündi. Nähtuna läbi Paavo Piigi kunstnikupilgu. Selline päeva kinnipüüdmine on kahtlemata väärtus, sest näitemängus ja ka Linnateatri lavastuses on seda tehtud peenetundeliselt.

„Keti lõpus” pakub ka ajatuid teemasid. Ajatu on Mehe (Andero Ermel) ja Naise (Elisabeth Tamm) armukadeduse ja -piina mäng. Näitlejapaar mängib maha moodsa lühiversiooni Strindbergi „Surmatantsust”, kusjuures olukorra ja publiku nüansid loovad siin teise plaani, mis on seoses pealkirjas mainitud teemadega. Seda kõike on näitlejate kokkumängus kenasti rõhutatud.

Küllap on igavikuline ka finaali ülev üksteisemõistmine: kaks töötut istuvad ühise laua taha maailmakuulsa heliloojaga, keda mängib toredasti heatahtliku šarži laadis teose lavastaja Priit Võigemast. Konkreetse isiku järelemängimine kutsus esile publiku vaimustuse ja äratundmisrõõmu, mis aga ei seganud toomast Arvo Pärdi tegelaskuju kaudu tegevusse teatud positiivseid vaimuväärtusi.

Võigemastid säravad

Paavo Piigi näitemängu väärtuspõhised vastandused klapivad hästi Tallinna Linnateatri mõttelise joonega, kus teater upitab kunsti ja kultuuri vaimuvalgust, vastandades seda maisele sagimisele. „Keti lõpu” ülevat ja üldinimlikku finaali võib käsitleda kui deklaratiivset ja lihtsakest, kuid see ei ole lavastuse viga – selline on kirjutatud teksti loomus, näitlejad teevad teksti pakutud olukordades parima. Ilma punktita lavastus ei jää.

„Keti lõpp” on lisaks veel ajaline oma postmodernse ülesehituse poolest. Teos püsib koos teemade, mitte ühtse tegevuse abil. Pole põhjuseid ega tagajärgi, mida vaataja laval toimuva kaudu kogeda saaks. Ja alles eesriide langedes saab vaataja aru, kes võiks olla selle teose peategelane. Temast ei saa kahjuks peategelase mõõtu. Ja mitte sugugi selle pärast, et näitlejamängus midagi viga oleks, Evelin Võigemast mängib välja rohkem, kui kirjutatud roll pakub. Läbiva ja otsustava tegelase jaoks ei jätku tükis materjali. Igasugu saksu oskab autor paremini kirjeldada kui ühte sellist ühiskonna rohujuuretasandi alustala, tegelaskuju, kelle ebaõnnestumises saaks näha kaalukamat dramaturgilist konksu.

Ent igal juhul pole „Keti lõpp” ebaõnnestunud teos, siin on rohkesti väärtusi. Meie algupärase näitekirjanduse tipp on jäänud aastate taha, aga ka see uus argipäev on küllalt hea, et teatris publikuga juttu teha. Nüüd on Linnateatris tehtud uus teos autoritundlikul moel ära nii, et teose nõrkused ja tugevused on näha. Teisiti ongi neist raske aimu saada. See kõik annab põhjust loota andekalt autorilt uut teatriteksti.

Andres Laasik 
Eesti Päevaleht, 8.03.2012