Meediakaja

Meediakaja RSS

EPL: Intervjuu Elmo Nüganeniga: "Kui midagi on valesti, siis imesta!"

30.06.2013
„Olen püüdnud õppida: isegi siis, kui midagi on täiesti valesti, imesta. Säästa oma närve. Ära muutu tigedaks. Üllatu.” Elmo Nüganen jälgib huviga, mis ümberringi toimub, et panna see õigel ajal ja õiges kohas kunstisse. 

Tallinna Linnateatri peanäitejuhi Elmo Nüganeni (51) kabinet teatri paksude müüride vahel on pea 30-kraadises palavuses mõnusalt jahe. Saginat täis vanalinnast lõõskava päikese käest Linnateatrisse astudes satud nagu teise maailma: jahedus, vaikus, rahu. Eelmisel päeval oli siin hooaja lõpukoosolek, kus osales kogu maja rahvas, ning kollektiiv, kel suveetendustes rolle pole, on läinud suvepuhkusele. 

Elmo Nüganeni suvi on sedapuhku teistmoodi. Tema peas kummitavad mõtted Teisest maailmasõjast, küüditamisest, Sinimägede lahingust, sõjakoledustes inimeseks jäämisest. Alanud on uue ajaloolise filmi „1944" proovivõtted ja filmi režissööri ootab ees kaheaastane võtteperiood, mis päädib veebruaris 2015 esilinastusega. Kuna peanäitejuht on sõjateemas nii sees, oli sellest rääkimine meie intervjuu kõige kirglikum osa. Teine teema, mis Nüganeni erutab, on kõik, mis toimub Toompeal - poliitika. Aga rääkisime ka Linnateatri sügisesest suurprojektist, geniaalse Robert Lepage'i etendusest, lastest ja noortest, siin juba käinud suurmeestest ning sellest, et suvel võiks olla soe.

Miks on just sõda teile väljakutse? Aastal 2002 tegite „Nimed marmortahvlil", nüüd käivad filmi „1944" proovivõtted.
Kui „Nimed marmortahvlil" sai valmis, hakkasime tootjaga kohe otsima uut teemat ja eks ta jälle ajalooradadele kiskus. On teatud küsimused ja teemad, millega tahaksin tulla suurema auditooriumi ette, kui teatri lava võimaldab. 

  Vabadussõjast on ühiskonnas üsna ühene arusaam. Aga sellest, mis toimus aastatel 1939, 1940, 1941, 1944? Isegi ajaloolased ei julge vastata üheselt küsimusele, kas Eesti tegi venelastega baasilepinguid sõlmides ajalooliselt õigesti või valesti. Võib-olla oleks pidanud valima Soome tee ja vastu hakkama? On terve hulk küsimusi, mida inimesed eri eluetapil on isekeskis juurelnud, seltskondades arutanud. 

Siit tuli loogiline jätk laiemale teemale, millest tahaks rääkida. „1944" käsitleb ajaperioodi hetkest, mil Saksa väed peavad kaitselahinguid Sinimägede all, punaarmee tungib peale, sakslased taanduvad Eestist ja punaarmee „vabastab" või siis „okupeerib" Tallinna. Film käsitleb inimesi, kes panid kas saatuse tahtel või muul põhjusel selga Saksa või laskurkorpuse vormi. Käsitleme eesti inimeste saatust, andmata hinnanguid, et ühtede meeste otsus oli õigem kui teiste oma.

Raske ülesanne.
Kindlasti. Aga mul on tunne, et niisugust filmi on rohkem vaja kui ühe või teise poole heroiseerimist või mahatampimist. See võib olla lepitusfilm, mida kõik sõjaveteranid saaksid rahulikult vaadata, ilma et tunneksid ühiskonna etteheidet tehtud otsuse pärast. Kõik need mehed pidasid ju suuremal või vähemal määral silmas vaba Eestit. 

Laskurkorpuse meestest arvasid paljud, et punaarmee vabastab Eesti ja pärast seda saab Eesti jälle Nõukogude Liidu alt ära. Teine pool lootis sedasama. Et puhvertsoonis - kui sakslane taganeb ja enne kui Nõukogude väed peale tulevad - saab kuulutada välja Eesti Vabariigi, misjärel tulevad inglased ja prantslased kohe appi, lepivad Hitleriga kokku ja Eesti piir lookleb piki Narva jõge, sealt, kust praegu jookseb Euroopa Liidu piir. 
 
Selles filmis ei ole hinnanguid ja sildistamist, mis on tundlike ajalookäsitluste puhul kerged tulema?
Hinnangut selle põhjal, mis vormi keegi kannab või mis rahvusest keegi on, sealt ei leia. Üks tegelane ütleb: kummaline, et süütud tunnevad end süüdi ja süüdlased ei tunne midagi. Süütunne on läbiv teema. 

Film püstitab küsimuse: kas Eesti oli siis süüdi maailma ümberjagamises ja maailmasõjas? Aga miks ta siis kannatas? Kas üks inimene võib olla süüdi selles, et Vene väed tulid sisse ja ühtki pauku ei lastud? Või kas keegi saab end küüditamises isiklikult süüdi tunda? Sõda on filmis palju, ilma lahinguteta Teisest maailmasõjast filmi ei tee. Aga pigem on see sõjavastane film, ja mitte plakatlikus mõttes. Sõjas on  paraku nii, et kui ei lase sina, lastakse sind. Aga on olukordi, kus vaatamata kõigele tuleb jääda inimeseks.

On see katse tutvustada  järeltulevale põlvkonnale filmikeeles meie ajalugu?
Leo Kunnase stsenaariumi üks tugevus on, et kõigil lahingutel ja süžeekäikudel on ajalooline tõepõhi all - aja, koha ja väeüksuse täpsusega. Inimeste lood on üldistatud, oleme lugenud paljude mälestusi: soomepoiste, leegionäride, laskurkorpuse meeste omi... Nende saatused peegelduvad ka filmis.

Teid kuulates tean juba, et selles filmis saab rohkem nutta kui naerda.
Jään vastuse võlgu. Mis elamusi otsime, kui puutume kokku kunstiga? Me ei otsi ju pelgalt meelelahutust, mis pärast kunstiasutuse ukse sulgemist on peast pühitud, rääkimata sellest, et hinge oleks läinud? Kui paluda inimesel nimetada  suurimad kunstielamused, selekteeruvad tavaliselt välja need, mis panid kaasa mõtlema ja kaasa tundma. Mitte et käisin, naersin ja sellega kõik lõpebki.

Samas mäletatakse teie mängitud Pantalonet  etendusest „Armastus kolme apelsini vastu" ka aastakümneid hiljem, ja just naeru pärast, mis see tegelaskuju endaga kaasa tõi.
Jaa, loomulikult, naer on väga oluline. Ja naerda saab filmis ka. 

Teie lavastusi vaadates poeb meeleliigutus kergesti hinge. Etenduses „Ma armastasin sakslast" on laval kaks näitlejat ja kolm Viini tooli, aga rahvas saalis võitleb pisaratega. Vabariigi aastapäeva kontserdil jookseb väike blondide kiharatega tüdruk paljajalu üle lava ja juba on vaatajal klomp kurgus. Kuidas te seda teete?
Aga seda ma ju otsingi. Teatrietendust või filmi tehes ei ole sugugi ükskõik, kas see inimest ka puudutab, kas see läheb talle korda. Tahan, et jäädaks millegi üle mõtlema.
Vene režissöör Nikita Mihhalkov väntas Teisest maailmasõjast filmi „Päikesest rammestunud" ja mängis ise punaväeohvitseri. Kas lööte režissööritöö kõrvalt ka näitlejana kaasa?

Ei löö. Ma usun, et minust on selles filmis teisel pool kaamerat rohkem kasu.

Te ei taha ju ometi jääda rahva mällu pisirolliga filmist „Seenelkäik", kus bensiinijaama põlema panite?
(Hakkab naerma.) Tuleb veel üks roll filmis „Mandariinid". Seal pannakse mu maja põlema. Olen üks peaosatäitjaid koos Lembit Ulfsakiga. Eesti-Gruusia ühistööna sündinud film esilinastub siin oktoobris.

Miks te  bensiinijaama töötaja paarilauselise pisirolli pakkumise vastu võtsite?
Lihtsalt. Mul ei ole olnud filmidest pakkumisi ja siis tulid mitmest filmist järjest rollipakkumised. Ilmselt minnakse filmimaailmas teisele ringile: ühtede näitlejatega oli tiir peale tehtud ja suunduti uusi nägusid otsima ning jõuti minuni välja. Võtsin need hea meelega vastu, ei põlanud ühtki ära.

Et saada filmikogemust?
Tahtsin kontrollida ennast näitlejana.

Ja kas jäite rahule?
Ma ei saanud halba elamust. Kõrvaltvaatajana on raske ennast hinnata, aga mõlemast filmist on mul vaid head mälestused. 

Kumb teile rohkem meeldib: kas ise filmis mängida või filmi teha?
Ikka vist teha. Gruusias sain küll elamuse näitlejana, hea oli seal olla. Lembituga sain hea kontakti ja kogu võtteperiood oli üks suur nauding.

Millest „Mandariinide" film räägib?
On 1992. aasta, Abhaasias vanade eesti külade territooriumil käib sõda. Lugu saigi alguse sellest, et Gruusia režissöör käis Eestis ja kuulis, kuidas noor Eesti riik viis kolme lennukiga Abhaasias elavad eestlased sõja jalust ära. See käivitas ta ja ta kirjutas selle põhjal stsenaariumi. Film räägib nendest, kes sinna jäid: üks vanem mees, keda mängib Lembit Ulfsak, ja tema naaber, keda mängin mina. Nad ei sõitnud ära, vaid jäid sõjale jalgu. Minu tegelaskujul olid suured mandariinipõllud ja kuna tol aastal oli väga hea mandariinisaak, tahab ta need maha müüa. Ümberringi käib sõda - kellele neid mandariine vaja on! -, aga tema ajab ikka oma äri. Nii jõuabki sõda otse tema õuele, kus mehi langeb mõlemalt sõdivalt poolelt. Matavad siis koos naabriga langenud mehed maha, aga selgub, et kaks neist on elus. Nii juhtubki, et eestlase maja ühes toas elab üks sõdija  ja teises teine, tema vaenlane.

Sõjateema kummitab teid ikka siin ja seal...
Nii on paraku juhtunud jah. 

Kuidas Linnateater sel ajal ilma peanäitejuhita hakkama saab, kui te filmi teete?
Eks ma ole ettevalmistusi teinud, et saaks, nii et minu lühiajaline eemalviibimine ei paistaks välja. Loominguline auk tegemistes oleks mul nii ehk naa, sest viimasel perioodil tegin tihedalt lavastusi. Teen ka filmi vahepeal teatris tööd edasi.

Kas ideedepuudust pole? Jätkub ikka teemasid, mis rahva teatrisse toovad?
Ei julge küll öelda, et oleks ideedepuudust. Meil on teatris noored, kel on head mõtted, väga toetame neid. Nemad täidavad mängukava värvipaleti selliste värvidega, mis ei ole minu värvid, ja selle võrra on palett rikkalikum. Mul on hea meel, et me ei ole sarnased kunstnikud - kasutame teisi värve ja tehnikaid.

Millest ise unistate?
Et piitsa ei oleks taga. Piitsa all pean silmas kohustust teha mitte eriti kerges majanduslikus situatsioonis võimalikult head teatrit. Kärped puudutavad kõiki ja meid veel eriti, sest oleme linna alluvuses. Linn on teinud suuremaid kärpeid kui kultuuriministeeriumi alluvuses olevad teatrid ja see seab kunsti tegemisele omad piirid.

Aga loominguliselt? Kas Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan" on plaanis? Ühiskonnas toimuv pakub praegu nii palju sellist, mis teemaga haakuks.
Ikka olen mõelnud „Põrgupõhja" peale. Aga ma ei ole kindel, kas see on mu järgmine töö. Eks ta ootab oma aega.

Kuna ise võtate sügisel teatritööd rahulikumalt, siis toote Eesti publiku ette hoopis maailmastaari Robert Lepage'i etendusega „Kuu  tagumine külg", mis etendub 1. oktoobril Nokia kontserdimajas.
Lepage'i Eestisse tulek on haruldane olukorras, kus tean, kui paljud teda maailmas taga ajavad, ja meil see õnnestus. Olen näinud tema lavastusi ja need on unustamatud.

Väidetavalt on Lepage'i etendus üks väheseid, mida olete mitu korda vaatamas käinud?
See vastab tõele.  See oli Moskvas. Etendus kandis nime „Lipsynch", mis tähendab huultelt lugemist. Etendus koosnes kolmest osast, kõik osad olid eraldi vaadatavad, iga osa kestis kolm tundi. Tavaliselt mängis trupp kolmel erineval järjestikusel päeval, üks osa päevas, aga suure publikuhuvi tõttu mängisid nad erandkorras ka kõik kolm osa ühel päeval, nii et kokku tuli üheksatunnine teatripäev. Vaatasin esimene kord üheksa tundi teatrit jutti ära ja läksin küsima, kas saan järgmisel päeval  kõike kolme etendust uuesti vaadata. Ja teisel korral meeldis mulle veel rohkem! Etendust on raske kirjeldada, seda peab nägema. 

(Tõestamaks Lepage'i geniaalsust tõuseb Elmo Nüganen toolilt ja mängib jutu ilmestamiseks kaasahaaravalt ning ajakirjaniku päikeseprille ja diktofoni abiks võttes stseeni etendusest „Lipsynch", seda saab vaadata LP digilehest. - I. V.)

Elu on teid kokku viinud mitme suure teatrimehega: Tom Stoppard just lahkus Eestist, Robert Lepage on tulemas...
Eks see ole meie teatrijuhi Raivo Põldmaa teene, tema geniaalsus on seal mängus. Enne neid käis siin näitekirjanik David Hare, kes oli vaimustuses Eesti teatrist. Tom Stoppard ütles, et küsis David Hare'i käest enne tulekut, kas ikka tasub tulla. Hare oli öelnud, et mine kindlasti, siin on väga põnev. 

Seda nimetatakse vist lobitegemiseks?
Eks ta niimoodi lumepallina läheb. Selge, et selliste suurkujude graafikud on tihedalt täis, tihtipeale info ei jõuagi nendeni. Aga tuleb jõuda inimliku kontaktini, õige puudutuseni. Eesti teatril pole häbeneda midagi, teeme paljudele silmad ette.

Tom Stoppardi  külastatud „Utoopia ranniku" etendus Draamateatris muutus lõpus elavaks rokk-kontserdiks, kus rahvas aplodeeris püsti seistes ja keeldus saalist lahkumast.
Arvan, et see oli publikupoolne tänuavaldus suurmeistrile selle eest, mida ta on kirjutanud ja et ta võttis vaevaks Eestisse tulla.

Inimesena on Tom Stoppard ääretult lihtne, kerge, ei räägi üldse endast nagu paljud suured inimesed. Huvitub alati teisest - partnerist, vestluskaaslasest. Lisaks saadab kõike kerge inglise huumor. 

Suurmehi iseloomustab üldjuhul oskus säilitada uudishimu elu vastu. Kuidas seda nakatavat heas mõttes lapsemeelsust ja kirge, mis teiegi  lavastustest vastu vaatab, endas mitte kaotada?
Mina ei olegi kindel, kas mul seda on...

Vabariigi aastapäeva kontsert näitas, kuidas lihtsate vahenditega on võimalik rääkida suurtest asjadest. Lapsed ja ilus eesti muusika ning rohkem polegi vaja.
Kui ta niimoodi paistab, on tore. Aga mul ei ole retsepti. Täna olin koos Fred Jüssiga Vikerraadio külaline Ignar Fjuki saates „Räägivad". Meil läks seal jutt sellele, et kui hommikul päike tõuseb, vaevalt oskame selle üle rõõmu tunda. Aga Fred oskab. See, kui säravalt ta mõtleb ja räägib - võin tundide viisi istuda ja kuulata, kõik on nii lihtne, selge ja klaar, ja nii huvitav! See avaldas mõju.

Ja Fred Jüssit teame sama elurõõmsana juba üle poole sajandi.
Täpselt! Aga ma ei tea, kuidas ta seda kirge endas säilitab. 

Teatritöö on vahel pingeline, vahel tüütu. Aga kindlasti on rõõmustavaid hetki. Võib-olla on see meedia loodud mulje, et olen selline inimene, nagu räägite.

Vabariigi aastapäeva kontsert oli arvamusavaldus meil valitseva võltsglamuuri ja tühisuse vastu?
Mitte ainult. See teema oli seal sees. Aga miks lapsed? Sest nad on meie tulevik. Kõik, mida täna teeme, jääb ju neile, igas mõttes. Jookseme hullude päevade ajal kollaste kilekottidega mööda linna ja räägime samal ajal lastele, et asjad ei ole kõige olulisemad. Tahtsin, et korraks mõtleksime: lapsed mängivad neidsamu mänge, mida mängime meie.  Nad on meie peegeldus. Presidendi kätlemistseremoonia on selle kõige ilmekam näide.

Nuta või naera.
Jah, nuta või naera, kui peegel pannakse ette - sellised me olemegi.

Peegeldus sellest, kuidas teie ühiskonnaelus toimuvat näete, jõuab vaatajani kunsti kaudu?
Jah, see on minu kõige mõjusam vahend.

Pärast loomeliitude pleenumit arvas enamik, et näitleja Mari-Liis Lill ei ole oma kuulsusrikast kõnet ise kirjutanud, sest kui oled ilus, noor ja blond ning tagatipuks veel näitleja, siis ei saa sa olla kuigi tark. Mis teie sellest arvate?
Ma pole küll Mari-Liisilt küsinud, aga olen kindel, et ta on selle kõne ise kirjutanud. Näitlejad ei räägi nendest asjadest üldjuhul avalikkusele, millest nad omavahel sagedasti räägivad. Kuvand, mis on näitlejast loodud, põhineb küsimusel: kuidas ta selle teksti küll pähe saab? Kui vaid teaksite, et see on näitlejale kõige väiksem probleem! Lavakoolis õpetatakse, et näitleja ei pea palju rääkima, kui raskelt see roll ikka tuli, vaid hästi mängima. See ongi võib-olla jätnud mulje, et näitlejad räägivad kõigest muust kui asjast. Avad kahtlase kuulsusega lehe ja seal nad räägivad tühistest asjadest. Aga et näitleja ei suuda oma mõtteid formuleerida, on täiesti jamajutt. Seda  õpetatakse näitekoolis. Mulle meeldis kõige rohkem see, et Mari-Liis selle ette võttis. Mitte keegi ju ei kohustanud. Tunnen teda lavaka ajast, tean, et ta on tark ja nutikas naisterahvas. Tahe midagi muuta istub temas sees. Väga tore, et ta seda tegi. 

On teil seletus sellele, miks näitlejaid vaimselt alahinnatakse?
Võib-olla on näitlejad ka ise selles süüdi. Vahel võib-olla keegi vastab rumalale küsimusele tõsiselt ja seda tiražeeritakse, ta on võib-olla üks väheseid, kes rehapulga peale astus, aga mulje jääb, et kõik näitlejad ongi sellised rumalad. Poliitilises mõttes jagavad näitlejad  hästi erakondlikku maastikku, teavad, mis riigis toimub, aga nad ei taha otseselt poliitikasse sekkuda. Fred Jüssi ütles saates hästi, et ta pole tahtnud lapsest saati parteisse minna. Kui kutsuti roheliste ridadesse, mõtles ta, et äkki on tegemist tomatirohelisega, mis alguses on küll kenasti roheline, aga siis hakkab küpsema ja muutub hoopis punaseks. Sageli pole parteidel ju algsest ideest  midagi järel. Väga paljud loomeinimesed hoiduvad alateadlikult poliitikast. On üks hea Skandinaavia vanasõna: ära mine seaga maadlema, saad mudaseks. Ja ära unusta, et seale see just meeldibki.

Samal ajal on näitlejad tundlikud inimesed, nende arenenud empaatiavõimest oleks ühiskonnale kasu. Kui nad rohkem sõna võtaksid. 
Ma arvan samuti, et on tundlikud. Näitlejad tunnevad vale ära. Eriti oli see nii rasketel aegadel. 

Kodanikuühiskond on arusaadav asi, mõistan ja toetan seda. Aga ei saa nõuda, et kirjanikud ja näitlejad kõik poliitikasse tormaksid. Kes siis laval teatrit teeb? Poliitikud või? Normaalne ühiskond on selline, kus kingsepp parandab kingi, kirjanik kirjutab raamatut, näitleja mängib laval. Poliitika puhul on hämmastav see, et selle toimimissüsteem on justkui loogiline: inimene tahab minna poliitikasse, valija toetab teda ja ta pääseb Toompeale. Kuni selle hetkeni toimib süsteem  õlitatult. Aga mis siis juhtub? Siis saab rahvasaadik aru, kuidas asjad tegelikult käivad. Suu on tõmblukuna kinni tõmmatud, osast asjadest enam ei räägita, mänge mängitakse kaasa ja nii elatakse nagu mingis paralleelmaailmas.

Teid ajab ikka väga närvi see, mis Eesti elus väljaspool teatrit toimub?
Märkasite, et läksin keema? Kipun ikka lehti lugema ja meediat jälgima. Olen püüdnud õppida, et isegi siis, kui midagi on täiesti valesti - imesta. Säästa oma närve. Ära muutu tigedaks. Üllatu. (Tõstab kulmud kõrgele ja teeb imestavat häält.) Ära sa ütle, tema polegi veel sellest aru saanud! Nii on natuke lihtsam elada.

Teie juhitud kursuselt tuli Linnateatrisse kokku kümme noort inimest: vennad Piusid, vennad Kalmetid jt.  Kui palju tunnete iga päev nende võimu ja mõju?
Tunnen, kuidas põlvkonnal ja põlvkonnal on vahe. Nii nagu tartlasel ja tallinlasel on vahe. Mul on olnud kaks kümneaastase vahega lendu - 2002 ja 2012. Eelmised noored jõudsid olla oktoobrilapsed, mõni jõudis kanda isegi kaelarätti. Viimased on sündinud vabas Eestis. Mõtle, kuidas tahad, sõida, kuhu tahad - kõik uksed on avatud! Ei pea olema nagu teised, pigem järgitakse suhtumist „ole omamoodi ja mõtle omamoodi". 

Kui palju näete neis noortes iseennast?
Olen näinud, kuidas nad mind parodeerivad... See oli vaimukas ja teravmeelne. Aga saan aru, mida te mõtlete.

Mõtlen seisundit, kuidas noored naudivad laval olemist. Olete neil silmad särama pannud, selle asemel et see sära sealt ära võtta.
Sellest olen ma, jah, aru saanud. 

Kuivõrd olete valmis selleks, et ühel päeval töötab terve teie pere teatris: peale abikaasa Anne Reemanni ka kolm tütart?
Kui see nii läheb, siis ega minu käest ju ei küsita, selleks tuleb valmis olla. Ega ma selle peale mõtle ega selleks midagi tee. Pealegi ei usu, et ma nii kaua ühe koha peal olen. Kas kõik lapsed tahavad näitlejaks, on praegu vara öelda - Sonja on ju alles kümneaastane. Mina tahtsin kümneaastaselt langevarjuriks saada. Arvates, et see on elukutse, ja mõtlemata sellele, mis sellest ühiskonnale kasu on: paned koti selga, hüppad alla ja lähed siis palga järele. (Naerab mõnuga.) Aga huvi neil teatri vastu on. Kätt ette panna ei saa. Ja vist ei tohigi. Elukutsevalikul, nii nagu ka elukaaslase valikul, ei tohi kätt ette panna, selle peab inimene ise otsustama.

Vahel aitab suunata mõni vaikselt öeldud mõtlik lause.
Jah, aga ei tohi keelata ega vetot peale panna: ära tee, ei tohi. Me ei tea, mille peale on inimesel annet. Ka 18-aastane ise ei tea seda veel. See on elusaatuse rikkumine, kui inimene satub vale ameti peale. See rikub elu ära.

Kas muretsete vahel, mis tütardest saab, kuidas nende elu läheb?
Ikka muretsen. Aga eks ma saan aru, et see ei aita. On vist ikka nii, et isad muretsevad tütarde pärast rohkem. Vanem tütar Saara (21) elab juba omaette, tema lõpetas lavakoolis esimese kursuse. Maria Netti sai juunis 18, tema on Vanalinna hariduskolleegiumi (VHK) gümnasist, Sonja saab kümneaastaseks ja läheb VHK-s 4. klassi.

Kui palju teil nende jaoks aega on?
Peaks olema, võiks olla. Saara ja Netiga ei ole enam midagi teha, nemad on juba suured. Ainult Sonja ongi veel jäänud...

Missugune on teie jaoks ideaalne puhkus?
(Mõtleb hetke.) Ikkagi Eestimaal, meie maakodus Vigalas. Päris vihmast suve ei tahaks, aga natuke võib vihma ka sadada. Ilmad võiksid olla soojad. Kõik. (Puhkeme mõlemad südamest naerma.) Kui hakkan mõtlema, siis üks soov on liiga väike, teist ei saa nagunii ja kolmandat pole mõtet öeldagi. Las jääb nii.

***************

Valmib sõjafilm „1944” Ajalooline film, mille võtted algavad sel suvel, käsitleb 1944. aasta sõjasündmusi Eestis alates Sinimägede lahingust juulis kuni Sõrve sääre Nõukogude armee kätte langemiseni novembris. Sõda näidatakse mõlema osapoole – punaarmees ja Saksa armees sõdivate eestlaste silme läbi.  Filmi stsenaristi Leo Kunnase sõnul on tegemist eestlastele olulise filmiga, sest seni pole Teisest maailmasõjast filme tehtud, kui nõukogudeaegne „Inimesed sõdurisinelis” välja arvata. „Näitame sõda nii, nagu see oli,” ütleb Kunnas, kelle sõnul ei olnud eestlastel sõjas häid valikuid, oldi sunnitud võitlema ka üksteise vastu.  Koostööd režissöör Elmo Nüganeniga kiidab Kunnas väga huvitavaks: „Imponeerib see, kuidas Elmo on sõjaoludesse ja sündmustesse sisse elanud. Ta loeb palju, vaatab sõjafilme ja läheb teemaga sügavuti. Peale selle on tal kuldaväärt kogemus eelmise sõjafilmiga „Nimed marmortahvlil”.  Stsenaristi hinnangul peab sõja kujutamine kinolinal olema nii mõjuv, et sündmustik räägib ise enda eest. „Sellist filmi saab teha korra kahekümne aasta jooksul, seepärast püüab kogu filmi meeskond vaid parimat.” 

Küsis Ingrid Veidenberg. EPL 28.06.2013