Meediakaja

Meediakaja RSS

EPL: "Hamlet jätab teadmatusse"

09.11.2012
Linnateatri uus „Hamlet“ toimub klikeaja Eestis, valitseb mõõdukalt autoritaarne kord. 

Taani troonipärija prints Hamlet (Alo Kõrve)  ise on esimeses vaatuses nooruslikult morn ja elus pettunud. Noor tubli üleharitud loikam, kes ei ole endale seni õiget rakendust leidnud ja seetõttu haarab kinni võimalusest oma emale moraali lugeda. Edasisaabu arusaamine, et olemasolev võim pole eriti seaduslik.

Tüki kirjatähte järgiv Priit Võigemast on moralist ja läheb lossiseltskonna kujutamisel väga konkreetseks. Linnateatri Taevalavale tekkinud Helsingöri lossi saalides käiv jube viinajoomine, ikka selles Eesti kolmekümnendate klikeaja laadis. Kogu õukond on esitletud süsteemina, mis ümbritseb tugevat Claudiust ja nõrka kuninganna Gertrudit (Epp Eespäev), kes on allaheitlik ja samas selle masinavärgi jaoks liiga eluterve.

Tegemist on lavastusega, kus Taanis on midagi mäda. Sõjaoht piiri taga polegi nii suur häda kui minnalaskmise meeleolud lossis ja lossi kostev vaikne nurin alamate hulgast. Käegalöömise meeleoludega Kuningat ei tunnistata, kuid võimu hoiab Claudius tugevalt haardes. Lavastuse võimukonstruktsioon on veidi segasevõitu.

Priit Võigemasti lavastatud „Hamlet“ on väga kiiresti areneva peategelase lugu. Kui lossi tulevad näitlejad (esitatud haaravas videovormis) asub Charlie Chaplini kunstilise hulkurikuju endale võtnud Hamlet toimima juba provokaatorina, seades üles oma hiirelõksu, mis peaks tõde kuulutama. Alo Kõrve mängitud kartmatu tõejanu lubab teha vabameelselt paralleele – tegu on Silver Meikariga Helsingöri lossis.

Tegevust elavdab tublisti kantsler Poloniust mängiv Andrus Vaarik, kelle osatäitmist on põhjust võrrelda Jüri Järveti sama rolliga kunagises Mikk Mikiveri lavastuses. Mäng, kus publik jäetakse juurdlema küsimuse kallal, kas Polonius mängib opakat ja seniilset, või mingil määral ongi. Vaarikul on olemas veel väga tugev satiiriline rõhuasetus Poloniuse kuuleka püüdlikuse peale, tema Taani peaminister on olemasolevat korda piiritult austav tüüp. Polonius on seejuures aktiivne, tema vusserdamine ajab sassi Hamleti ja Ophelia (Evelin Võigemast) suhte.

Polonius on tähtis osa lavastuse kujunditereas, mis räägib ühiskonna mandumisest ja tema lahkumisega mängust see rida jääbki hõredamaks. Lavastuse teine vaatus on ka stilistiliselt erinev, ka klikeaja motiivid nõrgenevad.

Chaplini kõvakübara ja jalutuskepiga Hamlet on võitleja. Ta minetab passiivsuse ja võitleb enda ja õigluse eest, omades endas tragikoomilist kunstnikku aupaistet. Hamlet korraldab oma hiirelõksu stseeni ära ja edasi läheb lugu nobedasti, sedavõrd nagu ta ühes viievaatuselises  klassikalises tragöödias üldse minna saab.  Tragöödia ehk maakeeli kurbmäng ei tähenda aga sugugi ainult kurbi toone. Kui Linnateatri Hamleti esimeses pooles torkis publikut Poloniuse koomika, siis teises võtab Margus Tabor kuulsast hauakaevaja rollis välja need naljad, mida suur Shakespeare näitlejate jaoks pakub.

Marion Unduski kujundus on väärt oma lakoonilisuses – liigset on siin vähe. Kostüümid ja olustik sisaldavad ikka ajastu vihjeid ja tekitavad reaalseid assotsiatsioone. Simmuli Claudius kannab peamiselt teatraalset tõde. Vaariku Polonius paneb aga mõtlema Uluotsa peale, kuigi Uluots ei olnud ju mingi veiderdaja… Sõjaväelase kuues ilmuv vana kuninga vaim (Aleksander Eelmaa) võiks olla kas admiral Pitka või kindral Larka. Selliste seoste tekkimine sõltub aga vaataja silmadest ja hea on see, kui neid viiteid tekib. „Hamleti“ puhul on ju tegemist näitemänguga, kus võim ja selle seaduslikkus on möödapääsmatud teemad ja võimuga seotud assotsiatsioonid pole siin üldsegi võõrad.

Tükil on väga huvitav finaal selles mõttes, et lavale ei tule näitemängu tegelane nimega Fortinbras, kes tüki järgi korjab üles maasvedeleva võimu. Võigemast võimu pärijat ei näita, me ei saagi teada kes ta on. Eks ta ole, selline musta hobuse fenomen ripub õhus väga tugevasti. Teame, et järgmise peaministri nimi pole Andrus Ansip aga ühtegi teist tõenäolist silmapiiril praegu veel ei paista. Teadmatus ongi õhus täiesti olemas.

Andres Laasik, Eesti Päevaleht, 8.11.2012