Meediakaja

Meediakaja RSS

"Ei langevarjuriks ega rätsepaks"

02.06.2006
Õpetajate leht
Raivo V. Raam

Kui Jõhvi patrioot ning praegu­seks tuntud lavastaja Elmo Nüganen keskkooli 10. klassi Tallinnasse tuli, tundis ta ennast siin üksikuna, ei suutnud mõnda aega kohaneda. Ka Mustamäe uued koolikaaslased ei võtnud teda hästi omaks – alles siis, kui ta laulukonkursil esinedes silmapaistva teise koha saavutas (esimeseks tuli aastakese vanem Henri Laks), hakkas suhtumine muutuma.

Meil kõigil on olnud lapsepõlveunistused. Kelleks tahtis Elmo Nüganen lapsepõlves saada? Kuidas ja millal tekkis esimene teadlik kokkupuude teatriga?

"Nagu lapsed ikka, soovisin üheaegselt saada juristiks, langevarjuriks ja näitlejaks. Juristiks sellepärast, et mul oli kõrgenenud õiglustunne, püüdsin sageli nõrgemaid tugevamate eest kaitsta – näiteks kaasõpilasi halva hinde pannud õpetaja eest. Langevarjuriks seetõttu, et meil koduakna taga laius lennuväli, kus langevarjurid käisid hüppamas. Arvasin, et see on üks tore elukutse – inimene läheb hommikul tööle, paneb langevarju selga, hüppab paar korda lennukilt alla ning ongi tööpäev läbi. Ma ei mõelnud siis sellele, et hüppamine ei tooda ju midagi ühiskonna heaks...

Mis aga näitlemisse puutub, siis ju ma soovi avaldasin – miks muidu juba algklassides näiteringi sattusin... Vanemas rühmas käis Guido Kangur, kes tundus meile, noorematele, juba valmis näitleja. Näiteringi juhendas õpetaja Galkina. Mingi vanuseni arvasin, et minust ei saa näitlejat, surusin soovi näitlejaks saada pigem alla. Tagantjärele mõeldes – ju ma ikka seesmiselt tahtsin näitlejaks saada. Olin koolis pigem elavat tüüpi, ühiskondlikult aktiivne noormees."

Ka teatrikauged inimesed teavad, et häid näitlejaid on Eestis ridamisi, lavastajatega on aga keerulisem. Kuidas jõutakse lavastaja elukutseni?

"Lavastajad ja näitlejad alustavad koos ühes koolis ühel kursusel, kuid õpivad siiski eraldi kumbki oma eriala, osa aineid on erinevad. Kui näitlejaks saab inimene ehk õppida, siis lavastajaks on väga-väga raske õpeta­da. Paljud teatrimaailmaga seotud inimesed on öelnud, et see on harvaesinev anne – sageli kaasasündinud. Kuid selge, et ka enne lavastajana tööle asumist on õppida vaja.

Lavastajal peavad olema kaasasündinud vastandlikud iseloomujooned! Ühelt poolt peab ta olema emotsionaalne ja kirglik, n-ö põlema. Teisalt peab ta ka olema külm ja ratsionaalne, teda peab iseloomustama loogiline mõtlemisviis. Näitleja puhul loogikast ei piisa, näitleja loob pigem intuitiivselt, olulisem roll on emotsioonidel. Voldemar Panso on öelnud, et lavastajal peab olema arheoloogi kujutlusvõime, talupoja (lihtne ja pragmaatiline) mõistus ja sportlase saavutustahe."

Kas see ongi põhjus, miks Eestis on väga heade lavastajate põud?

"See pole ju tavaline, et inimene oskab oma tegevust jälgida, kuid samas vaimustuda nagu laps ning unustada seadused. Lapsele on oluline nn esmase lihtsuse tasand: päike annab sooja, puud on rohelised jne. Täis kasvades omandab inimene aga teadmised, millest selgub, et päike on taevakeha, täht, puud aga rohelised klorofülli tõttu.
Bertolt Brecht on öelnud väga ilusti, et loomeinimene peab jõudma teise tasandi lihtsuseni, teise tasandi naiivsuseni, inimene peab uuesti suhtuma nii, et päike annab sooja. Ainult loogilise mõtlemise, ratsionaalsuse ja tohutute teadmistega ei saa isegi teadlaseks – ka temal on vaja emotsionaalsust ja kirge, et midagi uut leiutada, soovi millenigi välja jõuda."

Et siis lavastaja ei tohiks olla raamatupidaja tüüpi? Kuigi räägitakse, et ka see amet on loominguline?

"Just, ka mu ema oli raamatupidaja! Naljakas, kuid olen väga paljude loomeinimeste biograafiast lugenud, et nende ema oli raamatupidaja... Ma ei tea, mis seos sellel võib olla – ilmselt polegi mingit seost."

Elmo Nüganeni CV-s on kirjas, et ta õppis 1982–1983 Tallinna Pe­dagoogilises Instituudis näite­juhtimise eriala. Miks seal sai ainult üks aasta õpitud ning kuidas kulgesid edasised õpingud?

"Nagu jutuks oli, surusin keskkoo­li lõpuni endas maha soovi näitlejaks saada, surusin nii madalale, kui seda üldse teha saab. Läksin 4. tehnikakooli õppima rätsepaametit, lõpetasin kahe aasta pärast selle eriala nn punase diplomi ehk kiitusega, sain rätsepapaberid. Olin saanud juba ka töölesuunamise, kui teatrisse mineku soov ilmutas ennast nii tugevalt, et tormasin jooksujalu Tallinna Pedagoogilisse Instituuti ja andsin dokumendid näitejuhtimise erialale. Eelnevalt pidin saama eriloa kergetööstusministeeriu­mist, sest tolleaegse korra järgi oleksin pidanud jätkama õpinguid kutse­koolist saadud erialaga sarnasel erialal. Pedasse õnnestus saada tänu nn punasele diplomile lihtsalt: seadus nägi ette, et kui teed esimese eksami "viiele", oledki vastu võetu. Esimene oli erialaeksam, tegin seal etüüde, laulsin, esitasin luuletusi jne.

Pedas õppisime (teiste seas ka Allan Noormets ja Andres Noormets) 1982–1983 Inna Taarna käe all näite­juhtimist. Kui aasta läbi sai, hakati poisse pärast esimest kursust sõjaväkke võtma. Leppisime kokku, et läheme koos kroonusse, oleme selle aja ära, tuleme tagasi ja jätkame õpinguid. Juhtus aga "õudne jama" – Allan Noormetsale ei tulnud kutset. Siis toimus midagi täiesti arusaamatut tolle aja tingimustes: Allan Noormets läks ise Kalinini rajooni sõjakomissariaati ja teatas, et pole kutset sõjaväkke saanud. Komissariaadi tšinovnikud läksid ärevile, hakati otsima ja uurima ning selgus, et noormehel oli kursusevennaga üks toimik või õigemini Allanil polnudki toimikut. Kohe sealsamas see vormistati ning anti üle ka kutse. Kursuse noormehed olid nii üheks kasvanud, et kõike taheti koos teha, isegi sõjaväkke minna ajal, mil iga teine oleks rõõmustanud kutse saamata jäämise üle. Siis teeniski igaüks meist aega eri kohas –mina Valgevenes tankidiviisis, saatjaks Afganistani lähetamise hirm.
Sõjaväest tulles selgus, et konservatooriumi lavakunstikateedris korraldatakse lisavastuvõtt. Inna Taarna oli lavakas rääkinud Kalju Komissarovile, et tema viis toredat poissi tulevad Vene kroonust, äkki saab teha lisavastuvõtu ja vaadata nad üle. Viiest kolm (lisaks minule mõlemad Noormetsad) võetigi vastu, ja otse teisele kursusele.

Aga miks Pedasse üldse sai mindud? Näitejuhid ei asunud ju tööle teatrisse, pigem suunati kuhugi külakultuurimajja? Kui silme ees siht näitlejaks saada, oleks pidanud ju kohe lavakasse pürgima?

"Tõepoolest Peda-järgselt anti suunamine maakohtadesse, kultuurima­jadesse. Pedast tulid tantsujuhid, orkestrijuhid, näitejuhid jne. Mõni läks tööle ka telesse või raadiosse. Oli tõesti nii, et need, kes üles nn Toompea kooli sisse ei saanud, tulid all-linna Laiale tänavale. Mina ei julgenud tookord Toompeale minna, kartsin, et jään ukse taha. Ukse taga küll käisin, aga sisse ei läinud. Aga lavakas oli ikka põhiline teatrikool ja on senimaani, ainult nimi on muutunud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooliks."

Kuidas juhtus, et näitlejaõpilasest Elmo Nüganenist kasvas lavastaja ning aastal 1998 ligi viieks aastaks õppejõud ja XX lennu kursusejuhendaja?

"Juba õpingute jooksul juhtus selline tore episood, et Kalju Komissarov tuli ja teatas: "Sina enne kooli ei lõ­peta, kui teed ühe lavastuse." Kuigi olin õppinud näitlemist, mitte lavastamist. Ei jäänudki muud üle, kui lavastasin koos kursusekaaslastega W. Shakespeare'i näidendi "Tõrksa talt­sutus". Hiljem lavastasin juba Ugalas ja siis tulin Tallinnasse.

Kui keegi on näitlemise kaudu jõudnud lavastamise juurde, satub ta tihtipeale loogilise jätkuna õpetama. Alul kutsuti ühe kursuse juurde n-ö tunde tegema, sealt kasvas välja üks lavastus. Järgmise kursuse juurde kutsuti uuesti ja nii ta läks, kuni 1998. aastal sain päris oma kursuse, kellega 2002. aastal edukalt ka lõpetasime. Rohkem pole ma kursuse juhendaja olnud, sest teatrikoolil on oma spetsiifika –juhendaja töötab oma tudengitega nelja aasta jooksul neli tundi iga päev. Sealt pärineb eriline kokkukasvamine, see on nagu üks pere, õed-vennad. Mõnikord areneb asi kaugemalegi, kui kursusekaaslased omavahel abielluvad. Kusagil kolmanda aasta lõpul hakkasin kartma, et tudengid on mulle nii sügavale hinge läinud, et lõpetamise hetkel ei ela ma lahkuminemise valu üle. Pärast seda harjutasin end umbes aasta mõttega, et varsti lasen nad endast lahti, n-ö lõikan nabanööri katki. Sellele vaatamata sain lõpetamise hetkel aru, et olen emotsionaalselt läbi, pole valmis uut kursust võtma."

Kas on välistatud, et võtate veel mõne lennu juhendada? Ja kes on XX lennust kõige tublim olnud?

"Ei välista. Kuigi, jah, tegemist oli sisuliselt kooseluga, aga nüüd oleksin juba valmis, haavad on paranenud. Varsti saabub aasta 2008, siis oleks ilus ümar arv – kümme aastat – vahet olnud. XX lennust ei saa ma kedagi välja tuua, kõik on tublid ja tuntud. Olete vaadanud filmi "Nimed marmortahvlil" või näinud ETV saate "Burattino" tegelasi? Kõik on praegu teatrites laiali, kes Linnateatris, kes Nukuteatris, kes Draamateatris, kes Ugalas."

Kas lavastaja-näitleja suhe sarnaneb õpilase-õpetaja, ülemuse-alluva või kolleegide suhtega?

"Näitleja ja lavastaja on võrdväärsed kolleegid, kuid nende töö spetsiifika on erinev. Kui lavastaja teadmised-oskused-nägemus lavastatavast tükist on suuremad, on see ainult tervitatav, õigemini nii see peabki olema. Sellega kaasneb iseendastmõistetavalt, et näitleja on küll kaasautor, aga teatud olukorras ta respekteerib lavastaja visiooni. Ei tule midagi välja, kui lavastaja ja näitlejad veavad igaüks eri suunda nagu luik, haug ja vähk. Laeval peab olema üks kapten või orkestri ees üks dirigent, mitte seitse. Selles pole midagi halba, kui lavastamise käigus suheldakse nagu võrdväärsed partnerid, kuid kriisisituatsioonis tuleb vastu võtta üks otsus. Noore näitleja puhul eksisteerib alul õpilane-õpetaja suhe, kuid teatris pole see nii ühene, sest kõik on üksteisega sina peal olevad kolleegid. Kõik mõistavad, et teatris on kollektiivne töö."

Räägime veidi ka Linnateatri mainest. Kuidas on õnnestunud mitte ainult luua, vaid nüüd ka juba ligi 15 aastat hoida sellist kvaliteetset kaubamärki nagu Linnateater?

"Ei oskagi kohe prauhti vastata... Ja veel ühe-kahe lausega, ilma et seda valesti tõlgendataks... Oleme majas püüdnud säilitada inimlikku palet ja tundmust. Vaataja peab tundma, et teda oodatakse, temaga räägitakse ausalt, suheldakse. Eesti inimesega räägitakse asjadest, mille üle ta südant valutab. Koostame oma repertuaari näoga inimese poole, sellest ei õhku destruktiivsust, me ei šokeeri.
Lisaks on majas tööülesanded ära jaotatud – direktor Raivo Põldmaaga on meil täielik teineteisemõistmine ja usaldus. Seega olen mina kapten, kes tegeleb loomeinimeste ja kõigega, mis puudutab loomingut, ega pea murdma pead muude küsimuste (majandamine, tehniline ülesehitus jne) üle."

Kas teie oma kolm tütart on ka suurelt jaolt teatris üles kasvanud? Mida nad arvavad ema-isa pühendumisest teatrile ja kas unistavad ikka näitlejakutsest?

"Meelega me lapsi teatrisse kaasa ei tassi. Kuid olude sunnil on teinekord kiiruga olnud tarvis mõnd last lavale leida. Meile kummalegi ei meeldiks, kui nad oma elu teatriga seoksid, näeksime meelsamini, et lastest tuleksid arstid, õpetajad või mõne muu eriala esindajad. Aga nad on sellist elavat tüüpi, n-ö fännavad täiega."

Äkki reedate mõne väikese saladuse oma lähituleviku plaanidest?

"Ei oska midagi erilist ütelda. Eesti autoreid polnud ma enne lavastanud, nüüd siis on repertuaaris A. H. Tammsaare "Tõe ja õigus" II ja IV osa. Sügisel on tulemas näitlejaroll Adolf Shapiro lavastatavas Luigi Pirandello näidendis "See on nii, kui teile nii näib". Ise lavastan Jaan Tätte näitemän­gu "Meeletu" järgi telemängufilmi."

Mis jäi küsimata?

"Oleks võinud küsida, mida ma Linnateatri etendustest õpetajatele eelkõige soovitan... Eks ikka Tammsaare "Tõde ja õigus. Teine osa", sest Mauruse koolis kuuleb lava peal enneolematut keeltepaablit, kus õpetajad vastavalt ajastu vaimule ning etnilisele päritolule räägivad vene, saksa, prantsuse, poola, läti ja eesti keeles."