Meediakaja

Meediakaja RSS

Eesti Päevaleht: "Draamateatri punk ja Linnateatri proge"

02.04.2014
Nagu teevad selgeks lavastajad Mari-Liis Lill ja Paavo Piik, on depressioon Eestis kõige normaalsem asi üldse, kirjutab Mart Niineste. 

Nädalavahetusel korraga Draamateatris ja Linnateatris esietendunud ,Varesele valu“ ja „Harakale haigus“ tegelevad statistika isikustamisega. Suvel koos inimeste depressioonilugusid kogunud Mari-Liis Lill ja Paavo Piik on neist põhimõtteliselt teinud valmis kumbki oma lavastuse erinevate lugudega, mida sama teema, näitlejavahetused ja telesild üheks seovad. Ära tasub vaadata mõlemad, sest lavastajate ettekujutus ja käekiri on piisavalt erinevad. Piltlikult öeldes on „Varesele valu“ punkrokk, „Harakale haigus“ aga progerokk. 

Masendav põhisisu
Kumbki etendus tõmmatakse kohe käima, elust enesest pärit uskumatute ebaõnnemonoloogide vahele pakutakse sketše. Siit tulebki vahe sisse. Lille sketšid, nagu üks Piret Krummi tegelaskujudest vahetamas psühholooge, toimivad koos minimalistliku hiigelmööblist koosneva lavakujundusega otseütlemistena monoloogide vahel. Piigi omad, näiteks sketšis Robert Annuse, raadio ja Radioheadi „Creepiga" lavale püstitatud esiseinata majas, jätkavad monolooge. Just taolistes detailides-vinjettides avaldubki see pungi ja proge vahe lavastajate lähenemises. Töötavad aga mõlemad lahendused.

Etenduste põhisisu peaks idee järgi olema rohkem kui mõtlemapanev-masendav. Kuid viis, kuidas depressioonilugusid ükskõiksel ja eneseiroonilisel moel räägitakse, kisub parimatel hetkedel, Robert Annuse venelase ja Henrik Kalmeti kunstiinimeste poja jutustuste ajal, vanaks heaks mustaks huumoriks kätte. 

Punase joonena jookseb lugudest läbi normaalsuse mõiste, olgu selleks tõdemu sed, et ollakse pärit näiliselt normaalsetest perekondadest, kelle vee vagadus varjab põhja sügavust, rääkimata seal lebavatest miinidest, või igatsus just sellesama normaalsuse järele. Oli nii või naa, viib kummagi etenduse lõpumonoloog sinna-samma välja, mahtugu vahele karjerism, alkoholism või mistahes muu eskapismivorm.

Huvitaval kombel väärtustab mõlema etenduse lõpp šamanistlikku psühhedeelia-kogemust kui võimalust oma senine elu Chuck Norrise stiilis paika lüüa ja järgmist peatükki alustada. Või nagu laulis Ramones: To know that life really takes its toll /And a poet's gut reaction is to search his very soul /So much damn conjusion before my eyes / But nothing seems to phase me and this one stiil survives. (Sa tead, et elu vahest võtab oma jao / ja otsi üles ennast ütleb hääl su maost silme ees / on segadust neetult paljuvõitu / kuid miski mind ei kõiguta elan üle elulõigu.) Üldplaanis sobituvad nii vares kui ka harakas üpsilonide olelusvõitlust kajastavate teoste nimekirja. Tõenäoliselt põdes seesama saamatu Fred „Free Range'ist“ mingis vormis depressiooni, nagu „Haiguste ravi“ või „Kõik muusikud on kaabakad“ peategelased. 

Mart Niineste 
02.04.2014